tagasi ei vaata ei vaata enam tagasi sel teel
iga samm aina rohkem haiget teeb
edasi silmitsen sind vagusi
pilku ähmastavad nutuveed
sind eemalt vaevalt näen ma veel
siiski aeglaselt edasi tammun
sel teel ma enam tagasi ei vaata

näen vaid kuidas minust kaugened
kahjuks kaod mu elujärjelt
niisiis,ongi armastus langenud
lähen edasi pisaraist läbimärjalt
kuid siiski vaatan hetkeks...
...seisatan kangestunult ja näen sind
...kuid ainult enda südames. Sinu pärast... Ma ei tea - miks und mul ei ole
Ma ei tea - miks öö on nii pime
Tean ainult - et Sind mul ei ole
Tean ainult - et valgust ei tule
Ma ei julgekski mõelda sellele
veel vähem öelda sinule
et Sinu pärast mul und ju ei ole
et Sinu pärast on öögi nii pime
Pime valu. Vaatan sind, kuid teen näo nagu sind poleks seal.
Ma ei tohi öelda, et sind tean.
Pean väitma, et oled mulle täiesti võõras.
Kuigi see suur armastus mu südames lõõmab.
Me siiski oleme reaalselt võõrad.
Sinust eemal olles unistan sellest,
et oleksin ma su kaisus.
Aga mitte keegi ei tohi minu unistustest teada.
Need on küll unistused,
aga meie elame siiski maa peal.
Ja siis kui möödud sa minust,
su tüdruk sul ümbert kinni hoidmas,
siis tean et oma südant varsti maast taas ma
tükkidena korjan.
Kuid kui julgeksin sult paluda, siis paluksin,
et jagaksid tükikest oma armastusest ka mulle.
Ma tean, et see luuletus jätab sulle minust
hullu mulje.
Kuid palun ära viska sa mu armastust tulle,
isegi kui näed meie suhtes protsendilisi nulle.
Sa tekitad minus tunde,
nagu oleksin ma pime...
Ma ei näen mööda kõigest , mis valus.
Kuigi minu armastus sinu vastu ongi vaid ,
üks tobe valu!

Pëlqen! 2