Halli lootust näevad mu silmad,
ka siis kui päikeselised ilmad.
Minu jaoks elu pole enam miski
kuid ma ootan, ma ootan siiski.


Ma ei tea mis ees mind ootab,
õnne enam ei julge loota.
Sest korraks vaid, on mu juurde ta tulnud
ja siis jälle, ruttu äragi surnud.


Ära ehmata kui näed neid silmi
nagu mingit õudsat õudusfilmi.
Ja mu süda on puruks löödud
ning viimasedki rõõmud ära viidud.


Nüüd naer mul ammu lukutaga
ja ega pisaradki, need ei maga.
Naeran hoopis teist moodi
ja nutan siis kui lähen voodi.

Pëlqen! 1