MIKS on iga õhtune küsimus,kas peakski olema elu selline...ei suuda leida vastust oma küsimustele.Ma lihtsalt ei jõua enam,olen väsinud ning läbi põlenud,tahaks ära kogu selle jama keskelt mis ümbritseb mind-pere selle üle peaks olema uhke kuid mina pole,ma ei suuda ju kõiki aidata.Olen loobunud kõigest,et oleks neil hea mu lapsed hindavad seda kuid õed ja vennad ei suuda isegi tänada ainus mida naad suudavad on anna veel ütelda.NAAD ENNE EI SAA ARU KUI MIND ENAM EI OLE.

Pëlqen!