See on kui imelik tunne, mis ei jäta mind iial rahule. See tunne on sügaval mu sees ja vist kunagi ei tunne ma turvalisust. See jälitab mind kui olen üksi, hirm et midagi juhtub ja see ei ole üldse hea. See piinab ja selle eest ei saa mind kaitsta isegi ingel, kes elab mu unenäos.

Hirmu eest saan end kaitsta vaid ma ise, kuid kuidas , sest ka oma kodus ma kardan. Ma kardan, et midagi juhtub ja mina ei ole ärkvel, et seda ära hoida. Ma kardan kuid ometi ei näita ma seda välja, sest pean olema tugev. Öösel kui kõik magavad ma vaikselt nutan ja kohe hakkab kergem. Pean olema tugev ja ei tphi näidata et kardan , sest muidu mis eeskuju ma oma väiksetele vendadele muidu annan. Kas seda, et kui kardad tuleb saba jalge vahel ära joosta või jääda ja võidelda selle hirmuga, mis mind paineb? Ma olen valinud raskema varjandi jääda ja võidelda selle eest , et mitte karta. Igal ühel meist on oma hirmud - mõnel suured, mõnel väiksed. Nendega tuleb edasi elada ning proovida neist vabaneda.

Ma olen leidnud viisi kuidas neid välem õudsaks teha. See on kui jagatud mure on poole muret aint, et ma kirjutan oma mure siia, kus seda saab kritiseerida ja kiita. Kui keegi tahab.See kõik on täiesti olemas.

Pëlqen! 4