Külmal talve ajal hulkunud üks äranälginud rebane mööda metsa ümber ja otsinud endale toidust. Viimaks olnud rebasel mets risti ja põiki läbi käidud, aga siiski pole talle midagi kätte puutunud, mida ta oleks suhu võinud panna. Kogemata juhtumise kombel tulnud rebane ühe tee äärde. Seal näinud ta eemalt üht meest kalakoormaga tulema. Rebasel ka kohe hea nõu peetud. Ta lasknud ruttu tee äärde maha ja teinud ennast surnuks.
Mees jõudnud ka varsi sinna kohta, kus rebane tee ääres maas olnud. Tee ääres surnud rebast nähes pidanud mees kohe hobuse kinni ja roninud kalakoorma otsast maha, et surnud rebast kalakoorma otsa tõsta.…

Elu on kummaline.
Mida rohkem ma tema üle mõtlen, seda
kummalisemaks ta muutub.
Millest see eluigatsus?
See on mäng, mida keegi ei võida.
Elada tähendab rängalt töötada ning valusalt kannatada, kuni raske vanadus
roomab meie peale
ja meie käed vajuvad kustunud lõkete
külma tuhka.
Elada on raske.
Piinav on inimese esimene sissehingus,
piinas heidab vana inimene hinge ja
kõik inimese päevad on täis vaeva ja
kurbust.
Kuid Surma avatud käte vahele läheb ta
komistades, kukkudes, üle õla tagasi
vaadates ja viimse võimaluseni
võideldes.
Ometi on Surm sõbralik.
Ainult Elu teeb haiget. Ja siiski me
armastame Elu ja vihkame Surma.
See on väga kummaline...

Vaimne vägivald muudab inimese, kellele see suunatud on ebakindlamaks. Ebakindlus omakorda võib halvata mõtlemis-, mõistmis- ja teovõime. Ajapikku võivad murduda nii ohvri vastupanu kui ka enesehinnang.

Keeruliseks muudab olukorra tõsiasi, et vaimne vägivald on tihti varjatud. Siia alla kuuluvad näiteks telefonikõnede, kirjade vms kontrollimine, suhtlemiskeeld teatud inimestega, majanduslik kontroll (näiteks tööl käimise keeld), hirmutamine, laimamine, alandamine teiste ees, sõimamine jms.

Ametlik statistika peegeldab vägivalla juhtumeid ebapiisavalt. Politseistatistika kajastab vaid füüsilist ja seksuaalset vägivalda, millest on teatatud. Vaimse vägivalla puhul ei saagi politsei enamasti aidata.

Väga sageli jääb ohver praktiliselt abita. Ohver ei julge vägivalla juhtumist (k.a. vaimne…

See on kui imelik tunne, mis ei jäta mind iial rahule. See tunne on sügaval mu sees ja vist kunagi ei tunne ma turvalisust. See jälitab mind kui olen üksi, hirm et midagi juhtub ja see ei ole üldse hea. See piinab ja selle eest ei saa mind kaitsta isegi ingel, kes elab mu unenäos.

Hirmu eest saan end kaitsta vaid ma ise, kuid kuidas , sest ka oma kodus ma kardan. Ma kardan, et midagi juhtub ja mina ei ole ärkvel, et seda ära hoida. Ma kardan kuid ometi ei näita ma seda välja, sest pean olema tugev. Öösel kui kõik magavad ma vaikselt nutan ja kohe hakkab kergem. Pean olema tugev ja ei tphi näidata et kardan , sest muidu mis eeskuju ma oma väiksetele vendadele muidu annan. Kas seda, et kui kardad tuleb saba jalge vahel ära joosta või jääda ja võidelda selle hirmuga, mis mind paineb? Ma olen valinud raskema varjandi jääda ja võidelda selle eest , et mitte karta. Igal ühel meist on oma hirmud - mõnel suured, mõnel väiksed. Nendega tuleb edasi elada ning proovida neist vabaneda.

Ma olen leidnud viisi kuidas neid välem õudsaks teha. See on kui jagatud mure on poole muret aint, et ma kirjutan oma mure siia, kus seda saab kritiseerida ja kiita. Kui keegi tahab.See kõik on täiesti olemas.

Armastus ... ? Paremini kui ükski teine sõna kutsub see meis esile unistused, luulelisuse ja lootused. Ühtegi teist sõna pole ülistatud selliselt, kui sõna "armastus". Seda sõna on räägitud kõikidel aegadel kõigis paigus ja igas keeles. Seda sõna on kuulatud nii erutuse ja värinaga kui ka ükskõiksusega, nii rõõmuga kui ka kannatuste ja lootustega.
Nii laulus, kirjasõnas kui ka palves on sellel sõnal eriline võim, mida pole ühelgi teisel sõnal. See sõna on ka väga mitmetahuline. Õeldes "armastage üksteist" omistame me sellele sõnale tihti väga pealiskaudse tähenduse. Ometi peaks see sõna väljendama eriliselt sügavat sisu.
Kui me armastame üksteist, siis me tekitame…

Iga armastaja unistab vabaneda kõikidest erinevustest ja saada täiesti üheks oma armastatuga. Tema sooviks on mitte kunagi lahkuda kallist inimesest. Ta igatseb täielikku üksteisest läbitungimist ja ühtsust.
Inimlikus plaanis pole sellise ideaali teostamine võimalik. Teiste inimeste mõjul võib oma maitseid muuta. Sellisel juhul tekib tõesti mingi ühiselu. Eakate abielupaaride juures märkame, et armastavad abikaasad muutuvad koguni välimuselt sarnaseiks. Ometi säilivad erinevused, neist pole võimalik täiesti vabaneda.
Erinevustes peitub aga vastastikuse rikkuse allikas.
Vastastikune läbitungimine pole kunagi täielik. Igaks jääb teisele alati mõningaseks saladuseks. Armastus pole ühinemine, see on suhtlemine.

Te kõik olete kogenud sügavat armastust ning jätnud siis kõrvale oma isiksuse, oma isiklikud soovid ning ihad, et aidata teist. Armastus on seisund, see on koht, mis eksisteerib energia kujul, millega võite alati end ühendada, kui mõtlete kellegi kohta mõne armastava mõtte. Seeläbi tõstate te otseselt oma vibratsiooni. On olemas palju kõrgeid olendeid, nende hulgas ka mina ning paljud teised, kes töötavad antud tasandil ja keskenduvad armastuse kogemuse suurendamisele siin planeedil, et teie kõigi isiklikud tunded armastuse kohta võiksid saada võimendatud. Iga kord, kui väljendate oma kõige sügavamast olemusest tulenevat tingimusteta armastust ning iga kord, kui te seda vastu võtate, abistate ka paljusid teisi selle sama kogemuse saavutamisel.