Kord oli üks noor naine ootamas oma lendu lennujaama ooteruumis. Kuna
tal oli ees mitmetunnine ootamine, otsustas ta osta mõne raamatu ja paki
küpsiseid, et aega mõnusamalt veeta. Leidnud endale mugava koha, hakkas
ta lugema. Tema kõrvalistmel luges üks ...mees ajakirja. Naine hakkas
raamatut lugema ja võttis ühe küpsise. Seejärel võttis ka see mees ühe
küpsise. Naine pidas seda kummaliseks, aga ei öelnud midagi. Järgmist
küpsist võttes, võttis ka mees uuesti sealt. Naine läks sisemiselt üha
vihasemaks ja ei suutnud sellist nahaalsust ära imestada, aga kuna ta ei
tahtnud tüli korraldada, ei hakanud selle mehega õiendama. Kui oli
jäänud veel viimane küpsis, mõtles ta: “ahhaa! Huvitav mis see mees nüüd
teeb...?“ Mees võttis viimase küpsise, murdis selle pooleks ja andis
pool naisele. See oli naisele liig! Ta oli suutnud end eelnevaga juba
nii vihaseks ajada, et sellepeale ei osanud muudmoodi reageerida, kui
haaras oma asjad ja tormas puhisedes minema. Kui naine lennukisse istus
ja oma käekoti avas, leidis ta sealt enda ostetud küpsisepaki - avamata
ja puutumata. Tal oli niiiii häbi... ja kahju, et oli selle mehe peale
niimoodi vihastanud. Mees oli ju jaganud temaga oma küpsiseid nii
lahkelt ja iseenesestmõistetavalt. Ja nüüd oli ta lennukis... ilma mingi
võimaluseta vabandada või heastada või seletada...
Loo moraal: on 4 asja, mida ei saa parandada:
* Ei saa peatada kivi, kui see on heidetud
* Sõna, kui see on välja öeldud
* Võimalust, kui see on kaotatud
* Aega, kui see on läinud... ?
There are no comments yet.
Leave your comment, start the discussion!