TATJANA KIRI ONEGINILE
Ma teile kirjutan – mis enam?
Tõepoolest, kas ei tundu siin
kõik juba ülearusena,
mis iial juurde lisaksin?
Ma tean, te võiksite ju praegu
mind pilgata ja põlata.
Kuid ei – mu hingevaluga
ei naljata te ilmaaegu.
Ma otsustasin alguses,
et vaikin: mitte iganes
te poleks aimanud mu häbi,
kui kuuleksin ja näeksin taas
teid kasvõi kordki nädalas,
et hiljem ööd ja päevad läbi
siis mõtelda ja mõtelda
ühtainust alalõpmata
ja meenutada hiljukesi
ühtsoodu, kuni kohtan teid,
silp-silbilt kõiki sõnakesi
ja teie häälevarjundeid…
Kuid maal on kõik ju igav teile.
Te hoiduvat siin seltsimast.
Ei, särada ei antud meile –
ja siiski… tere tulemast!
Miks käisite meid külastamas?
Miks tuli teiega see piin?
Teid kohtamata oleksin
ma õppinud ju kord siinsamas
maaüksinduses viimati
noort hingetormi…
Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene,
elu tuli sähvab pilvist kui äikene;
valgustab välkudes hämaras ööski,
sütitab mõttes, vaimustub tööski -
ja kaduvikku siis kustub.
Mis küll nii kohisevad kevadised veed,
kes need sääl sammuvad mööda teed?
Lõkendavad ihalduste tulised tunglad:
noored need otsivad muinasjutu Kunglat,
kuni kord seisavad Toonela väraval.
Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb,
võitluses põlevaid südameid sööb.
Loomises loidab, kumades kustub,
küll tuleasegi viimati mustub -
jääb järele peotäis tuhka.
Püha on elu tule tuha-ase.
Elu tuli punane püham on ise.
miks inimesed vinguvad,et külm ja külm. tulin just õuest jalutamast ja nad ei tea kui ilus ilm tegelt on. kuu on taevas,ümberringi udu... igalpool on vaikus... jalutad,lumi krudiseb jala all. külma ainult 18 kraadi. see pole ju mingi näitaja 28kraadi kõrval. see on tõeline eestimaaa talv, ,mis meeldib mulle. armastan selliseid talvi.