Дневники
Minu õnn olid Sa,
kuni purustasid mu maailma.
Panid mu oma armastust uskuma
samal ajal mu üle naerda said.
Miks oli vaja nii palju probleeme,
kui tunded mu vastu puudusid?
Riskisid kõigest ilma jäämisega
ainult selleks, et õhtuid veeta kallimaga.
Polnud vaja must teha hoora,
kui Sulle isegi ei meeldinud ma.
Piisav oli Su naise haiglane armastus,
et hõõguma panna mu vaenulik kannatus.
Polnud eal öelnud mehele, et armastan.
Tunnen siiani, et oled kõik, mis vajan.
Sinust saanud on mu elu ja surm,
mis teha, kui Sinu silmadeta on kurb?
Meenutades möödunut kuid pean tõdema,
et olen palju muutunud...
Tean, et Sinu õnn on minu kurbus,
kuid rahul olla saan vaid Sinu õnne puhul
ning seda lugu kirjutades seisan silmitsi oma tühja saatusega.
Oma vigu tunnistades lepin julma ja tühja maailmaga.
Kord oli nii, et sina olid ainus, kellele naeratades olin ma tõeliselt siiras,
Ei hoolinud ma halvast, elu oli ilus, isegi kui hinges valu piinas.
Ma tundsin, et enam otsima ei pea, sinuga oli turvaline, oli hea,
Ma eal ei osanud arvata, et teinud olin elu suurima vea.
Sa sellest ajast saati mind kummitad, mu järel käid sa varjuna,
Miks piinad, miks piinad mind sa, miks ei lase sa mul elada
Ei hoolinud siis, kes oled, ei uurinud mida tunned sa,
Tundsin, et küsimusi pole vaja, meil vaikusest piisas, polnud vaja rääkida.
Kõik oli õige, olin õnnelik ei osanud ealeski arvata,
Et võid nii haiget teha, sina olid nõrk-aga mina tegin vea.
Sa sellest ajast saati mind kummitad, mu järel käid sa varjuna,
Miks piinad, miks piinad mind sa, miks ei lase sa mul elada.
Palun mine, palun lahku mu mõtetest, ma ju niigi kannatan,
Miks ei kao, miks tuled sa tagasi, tahan vaid oma elu elada, ilma sinuta, üksinda
Rääkisime,
Olime sõbrad.
Kiindusin sinusse,
Hakkasin Sind igatsema -
Puudust tundma.
Siis taipasin,
Olen armunud.
Sina -
Muutsin mind.
Kuid see armastus,
On ühepoolne.
Nutan
Sa ei armasta mind.
Unistan -
Et kunagi tuleb päev,
Mil kohtume taas,
Ja saan tunda -
Su kallistus.
Saan hoida enda käes -
Su pehmeid ja sooje käsi.
Loodan -
Et tuleb päev.
Kui saame kokku -
Jääme kokku.
Kuid seni -
Nutan, igatsen, unistan
Keegi ei hooli minust,
Ei vaja mind.
Olen viies ratas,
Üleliigne siin maailmas.
Pole mind siin vaja kellelegi,
Endale pole vaja.
Olen tühi koht,
Mida ei saa täita.
Ei meeldi Teile miski minus,
Ei mina ise,
Mu iseloom.
Ei ütle ma muud, kui ainult seda:
"Olen kes ma olen,
seda muuta ei saa.
Armastage mind sellisena,
Nagu olen.
Leppige sellega,
Või minge!"
Sõnad öeldud,
Mõtted mõlgutatud,
Taipan -
Pole mind kellelegi vaja.
Keegi ei märkaks -
Mu puudumist.
Kedagi ei huvitaks see.
Mul on ükskõik.
Milleks mulle Teid,
Kui teil pole vaja mind.
Kellelgi pole vaja mind.
Lähen minema,
Uut elu otsima!
Kui lähed, tahan Sind tagasi
Kui tuled, oled liigagi armunud.
Ilma Sinuta ei suuda olla sekunditki
Vajan Su kallistusi
Hellitavaid suudlusi
Ma kardan haiget saada.
Rohkem murduda ma ei suuda
Kallis ma vajan Su toetust
Unustada minevik
Proovin unustada, jätta seljataha...
Armsam, ma palun Su abi
Ole mu kõrval ja kallista
Hoia mind õrnalt
Oma sydame jätan ma Sinule
Kui murrad selle kildudeks
On lootusetu parandad seda
Ma vajan Su käsi, mis embaksid mind
IGAVESTI!!!
Kirjuta mulle kiri,
et teaksin mida näed.
Jutusta mulle lugu,
et suudaksin magada.
Aga see kiri ei jõua
kunagi iialgi minuni.
Ning seda lugu
ma lihtsalt ei kuule.
Sinu silmi nüüd laenaks,
sina aga jooksed minema.
Ma varastaks su lood,
enne end lukustasid.
Selline sa oled alati
ja ainult minuga.
Nõnda sa tunned,
kuid mulle sa seda ei ütle.
Anna mulle põhjus elada,
isegi kui see pole sina.
Ma tean tegin valesti.
Ma tunnen end halvasti.
Tõde on et sinuta elutu
on ka kõige ilusam.
Ma vajan andestust
ma vajan sinu lugu, sinu kirja.
Mees, kas tead -
sa sööd mul hinge seest!
Meeleheites enam ei tea,
kuhu võiks põgeneda su eest.
Sind kõik on täis -
õhk mu ümber ja veri mu sees.
Hetkeks mul näis,
et eladki üksnes mu mõtetes.
Mees, kas tead -
mind meeletult hulluks oled ajand!
Tule! Sa pead -
oled narkootikum, mida vajan!
Sa oled kõiges -
ometi janunen tõeliselt tundma sind.
Mis oleks õigem -
võõrduda mürgist või lasta ihal kanda end?
Mu ellu on tulnud keegi teine.
Keegi, keda ma poleks osanud oodata.
Ma poleks kunagi arvanud, et Tema on see,
Kes mulle liblikad kõhtu toob,
See, kes mu põlved nõrgaks teeb.
Ma ammu vaatasin teda,
Kui lihtsalt inimest.
Inimest, kes oli nii ligidal,
Kuid samas nii kaugel ja ühe hetkega
See kõik muutus. Me olime koos.
Siis oli hetk, mida on raske unustada.
Mida on raske sõnadesse panna.
See juhtus seal, kus ma poleks seda oodanud.
See juhtus inimesega, keda ma ei oodanud.
Aga see juhtus ja see muutis Kõik.
Kõik mu elus.
Aga ma olen õnnelik, et see juhtus,
Sest see oli see, mis mu elus oli puudu.
Mu elust oli puudu see hetk.
See imeline hetk, kellegi imelisega.
Aga enam mitte.
See tühi koht mu elus on täidetud rõõmu ja õnnega.
Ja see on parem kui miski muu siin ilmas.