Дневники
mallardo | sitt, tatt ja joptvoju mat says (19:26):
pohmell on lastel et mingi pea valutab ja ropsima ajab, mul nahhui süda peksab ja vererõhk on laes ja pilt kaob aegajalt eest ära, PLUSS kohutav peavalu ja suu kuivamine
Ma pidin ennast lolliks naerma...
http://www.elu24.ee/?id=45707&ref=rate
Nagu... MIDA VITTU ???
Täitsa persses ma olen nii pissed off praegu...
Kurat väga suur osa nendest seal saates ajasid ikka naerma ja vihale korraga. Uskumatu, milliseid idioote ikka olemas on :D
Selles suhtes, et ma ei saa aru, kas näiteks see helepruuni pusaga, prillidega nohikulaade tüüp tõesti arvas, et ta laulab hästi ja saab mingiks superstaariks :D Hale ma ütlen, väga paljud ajasid konkreetselt oksele. Muidugi sinna alla käib ka see kristlane (irooniline on justnimelt see, et ta on kristlane :D) ja teised sarnased. Samas on suht meelt lahutav vaadata, kuidas inimesed ennast telekas lolliks teevad. Oli ka erandeid.
See tüdruk, kes laulis Evanescence'i põhjustas selle, et ma panin teleka kinni, viskasin puldi diivaninurka, tegin toas ühe tiiru ja istusin uuesti maha, et telekas tööle panna.
Siis mul tuli eile õhtul meeletu tuju minna TTÜ lähedal olevasse männimetsa ja rocki juua ja kellegagi juttu ajada. Aga ma tahtsin kellegi täiesti võõraga juttu ajada. Teate võõrastega rääkimine rahustab muide, olen avastanud. Metsas ei olnud ühtegi inimest ja siis ma nägin ühte u 45aastast naist, kes tundus jõle murelik olevat (ei olnud parm ega a-sotsiaal, nägi normaalne välja) ja siis ta istus seal üksinda ja ma küsisin temalt: "Kas te minuga ühte õlut ei taha ära juua" ja ta vastas: "Ei, ma ei joo praegu õlut" ja siis ma küsisin: "Aga ma tahaks ainult teiega lihtsalt juttu ajada" ja siis ta enam ei vastanud. Ma läksin edasi, kuni leidsin sobiliku koha (Relika, see oli tsipa ennem seda, kui sulle helistasin). Siis ma istusin seal tund aega ja üritasin mitte mõelda. Mulle nii meeldis see. Lähen täna uuesti ja ostan omale ühe veini. Mulle väga meeldib see koht, kus ma istusin ja nüüd iga kord, kui tahan metsa minna, lähen täpselt sinnasamasse kohta.
viru valge, kes sa oled laual, pühitsetuks saagu sinu nimi. Sinu sisu voolaku ja pähe see hakkaku, nagu baaris nõnda ka mujal. Meie igapäevane lonks anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie nõrkused, nagu meiegi andeks anname ropsijatele ja ära saada meid AA- sse, vaid päästa meid kainerist, sest Sinu on riik ja vägi ja au igavesti! VIRU VALGE
tere ma siin nii sama kirjutan. Head isade päeva :D
Meie lugu sai alguse 2008 aasta volbriõhtul, 30.aprillil. Olime sõbrannaga nõidade õhtut tähistamas ja nii pool 12 ajal õhtul tekkis meil väike mure. Meil hakkas igav ja avastasime, et meie probleemiks on meestepuudus. Siis otsustasimegi, et hakkan helistama inimestele enda ja tema rate.ee sõbralistis, kelle numbrid on kas üleval või juba olemas. Õhtu viimane kõne oli sõbrantsi sõbralistis olevale noormehele keda teadsin olevat suhtes. Helistasin ja rääkisin talle meie mure ära kuid kahjuks oli ta linnast väljas ja nii see kõne ka lõppes. Õhtu jätkus meeleolukalt ja kõned unustasin üldse ära :)
Läks mööda kaks päeva, kui see sama viimase kõne…
Samantha sai oma esimese lume küll nädalate eest, kuid nii külmaga pole me veel õues viibinud. Lumi on tore ja vahva.. kui seda päevavalgust vaid rohkem oleks :D Ja kui emme julgeks kodust rahus väljas ka käia ning emme läpakas olevad beebipildid ka tagasi saaks... ohh see oleks hea.. meie jõulusoov...
eile saime geiparaadil käidud ja õhtul siis klubis ka. Angelis loomulikult :P
poleks arvanud et seal nii tore võib olla.. kordame!
Ma hoian su käsi mu kallis, kui tuju sul nukker ja hall,
mu kingitud villases sallis, ei tundu nii käre külm talv.
Ma korjan su üles kui langed, ja üksinda tõusta ei saa,
ei hooli et väljas on hanged, mu juures küll sooja sa saad.
Ent oled sa mõelnud või tundnud, mis saad, kui mind enam ei ole,
kui endasse tagasi tõmbun, kui sulle mind enam ei ole.
Võib olla sul jäävana tundun, kui meri või põline laas,
kui taevas, mis peakohal tuhmub, kui kaste auramas maas.