Läbi pruuni pudeli põhja
vaadates mänglevaid leeke,
mõtlen mil viimati pükstes
kandsin ma viike.
Kellegi pulmad või matused,
ammugi ei adu enam,
jalad villis, käed rakused,
vaimusilmas oled mul kõige kenam.
Tuld jälgides taas leian end mõtelt,
milleks peaks üldse olema mina.
Pärin siis sellelt hetkelt,
kus ja kuidas oled sina.
Välja, ööse mis pole veel täiesti pime,
eemale seintest ja ekraanidest.
Taevast, kus mõni täheke hele,
tundeid ja tajusi vaagides.
Kuhugi kaugele mere taha
kellegi juurde, kuhu kutsub süda
tahaks lennata mu hing seest ära,
kuid maha jääks keha.
Ja nii katkiselt lähen tagasi tuppa,
justkui vaimu pistaks tagasi pudeli,
öösel kui aeg tundub ei rutta
ümber tahaks luua senise mudeli.
Kuid on tulemas hommik
nagu ta alati tuleb
ning uued uudiste pommid
ja hallid argised mured.
Rohelisuse uppumas, lõputud aasad,
silmapiiril metsa read, paar pilve päikese kaasas.
Tuul lennutab vabaks pääsenud heina,
pole siin ühti puuri ei seina,
mis sisse seoks hinge
või paneks aja seisma.
Sõõrmetes aasa magusad lõhnad,
silmades päikese kiired nii kõhnad,
upun ning sulan niidu sisse ära
mis siis, ei tule sest mingitki kära.
Pea pilvedes kisub vaid lindude laul,
ning soojenev saun.
Aasad ja põllud ning heinamaad,
päikese käes helkivad silopallide read,
rannad ning rinnad ja sitapead,
ei tea kas sellest tundest tuleb kord head.
Joomad ja sünnad ning jaanipäev,
kokteilid, õlled ja shot´id.
Pilt udune mõistus, mis meelest läev,
ja lõpmatud tarade kotid.
Kuid kuhugi hinge üks neiuke poeb
ning sealt enam välja lähe,
ei teagi mis aega enam kellgi loeb
ning mis on hakkanud pähe?
Kustutad toas tuled
ja piilud salaja kardina taha.
Väljas on pime justkui silmad suled,
öhe uppunud, vajumas maha.
Vihmapiiskade klobin klaasil ning midagi näha pole,
pole lund ega und, tühjusesse vaadates kõhe.
Tuul, kusagilt kuulda ,et liigutab oksi
vanad paplid ja tammed,
toas oled ikka veel üksi,
sina ja päeviku sissekanne.
Lumi suland ja rohelus tärkand
silm supleb toonide meres.
Loodus ja saar on ärkand,
kevadet õhus ja veres.
Pilvitu sinava taeva all linnud,
rannas veel vaid tuul ja roo sahin.
Midagi uut ning ärevat rinnus
lainete murdumist ainiti vahid.
Päikse karva juuksed lehvimas tuules,
erkpunane sall lipuna laperdab kaelas,
kas mu lahkuvaid samme sa kuuled
või mida tead sinust eemale hoidmise vaevast?
Lumi sulanud mäevõlvadelt,
jõe kaanetanud on öö.
Must jope õlgadel
algamas töö.
Metsa all lundi on veel,
kuigi tolm vaid teel.
Pilvitu helesine taeva katab päeva ära
ja orus õhtuks vaibub liikluse kära.
Kodust eemal vaikselt ja nukralt
köögis jäin toolile istuma,
kui õhtu enam kuhugi ei rutta,
hing koduigatsuses jääb tukkuma.
Roheline, igat tooni selle värvi spektrist
on ümber-ringi kuidagi väga äkki liigagi palju.
Roheline, väidetavalt isegi energia, mis steplist,
toob tuppa muusikat nii uut ja valju.
Roheline ja helesine taevas kõrge kaarena kõige selle üle
justkui laotanud on käed ja avanud süle.
Roheline ning kollanegi päike paitamas valgust,
et mu silm ei selletakski nende aasade lõpu ei algust.
Ja äkki mere upub roheline aas ja algab õlireostus,
jätaks telefoni poodi, kui see vaid pärsiks tööstust.
Keset lumehebeid langevaid
jalutab valge kassipoeg,
ootamas jõule algavaid
sulle kaisu poeb.
Kindlate soojade käete vahel
tuppa toomist nurub,
sõbru pole väljas lumel rahel,
kass vastu sooja ahju surub.
Endki kassipojana vähel saab tunda,
kallima soojas üles,
enam siis tuul sind suuda murda,
kui ärkad elulumehanges üles.
Vaikuses, tühjuses, öös on asju,
mida kusagil mujal ei ole.
Nad vaatavad sulle sealt vastu
ja pääsu sinul neist pole.
Paksu teki all suled silmad
ja tuul tahub vastu palkidest seina.
Kuhu rändad siis vaimude ilmas?
Kuhu oled sattunud käima?
Hommikul ärgades ägad
end soojast voodist üles
ja tunne, mis kuidagi mäda
kannab sind ikkagi süles.
Terve päeva sul pääsu sest pole,
jälitab sind kui verekoer.
Lõbuks leiad see tunne on kuidagi tore
õhtul uinud taas tuule toel.
Näed unes et vaikusel, tühjusel ööl
polegi lõppu ei algust
nagu ringil, ruudul või elutööl.
Kahtled kas oled näidud pisutki valgust.