Pidätkö tytöstä?

suvel on parem päikest võtta

Tõeliselt Hea Naine *ROSE* *ANGEL*

Wowww nii palju päevalilli :-)

Mul tahe anda oma väike panus<br />
<br />
me surutõrde, käärimas kus vein,<br />
<br />
et juua võiks, kes nõrkemas või janus.<br />
<br />
<br />
<br />
Ei murda või meid kurbus ega lein,<br />
<br />
ses kokkuhoius seisab võimas vägi<br />
<br />
ja seista tuleb tormides kui sein.<br />
<br />
<br />
<br />
Ka liivateradest ju koosneb mägi,<br />
<br />
mis tormid, tuuled suunab nende teelt.<br />
<br />
Meist mõnigi ehk seda vahel nägi,<br />
<br />
<br />
<br />
et asi muutus, hoides ühismeelt.<br />
<br />
Ma kokku põimin mõttelennust salme,<br />
<br />
seks tarvitan ma kõlarikast keelt.<br />
<br />
<br />
<br />
Ent meie teel ei kasva rõõmsaid palme,<br />
<br />
kuid meil on kasutada lauluvõim,<br />
<br />
mis lilledega kinni katab kalme.<br />
<br />
<br />
<br />
Ja ilukangast ehib luulelõim.<br />
<br />
August Pihlak<br />

Õhtu rannal<br />
<br />
Kersti Merilaas<br />
<br />
<br />
<br />
Tasa tuli õhtu merelt randa,<br />
<br />
järel kerged kalalõhnad.<br />
<br />
Kõrkjaist tõusva valge pehme udu<br />
<br />
Eilse päeva surilinaks kudus<br />
<br />
Tõotades und ja rahu anda.<br />
<br />
<br />
<br />
Kummargile valvab hämar taevas<br />
<br />
üle vaikse kaame mere.<br />
<br />
Pühalikult pikas mustas rivis<br />
<br />
astub vette kivi kõrval kivi<br />
<br />
tõsiselt ja küürus nagu vaevas.<br />
<br />
<br />
<br />
Oli päev kui raske koorem kanda.<br />
<br />
Üle õla öeldud sõna<br />
<br />
nagu kirves pea kohal ripub.<br />
<br />
Aga süda ikka jälle kipub<br />
<br />
ennast kinkima ja ära andma.<br />
<br />
<br />
<br />
Kirjutan üht nime märga liiva<br />
<br />
tuhat korda, tuhat korda,<br />
<br />
kuni väsib igatsus ja lõpeb,<br />
<br />
südamest saab jalge ette lõke –<br />
<br />
ja ei ükski kaotus enam riiva.<br />
<br />

Hando Runnel - Miks ja miks<br />
Miks on taevas tähed,<br />
miks on maa peal rohi,<br />
kuhu ööseks läheb<br />
kange tuulekohin? -<br />
Mina tean, kuid sina<br />
asju alles uurid,<br />
oma peene nina<br />
raamatusse puurid.

Doris Kareva - Vaadeldes vikerkaarlevat maailma<br />
Vaadeldes vikerkaarlevat maailma<br />
valisin musta<br />
enese elumärgiks: emapimeda eel-<br />
armastuse, eelteadmise tuikavast tõest<br />
ebamaailmade põhjas, siinsamas<br />
silmade taga.<br />
<br />
Kõik läheb lõpuni, laguneb,<br />
tagasi tuleb,<br />
teisenäoliselt teretab --- tunnen ju küll,<br />
kinnisilmigi tunnen ära ta kivise käe,<br />
sügava süle.<br />
<br />
Kesk värvide visklevat küllust,<br />
ülevoolavat sära üks seisab, sirge ja must,<br />
teel tühjusse.<br />
Reisikompsust ta jalge ees järsku saab<br />
hüüumärgile punkt.

Loodus sünnib taas,<br />
tärkavad tuhanded hinged. <br />
Päikesekiired pimedust hävitavad,<br />
vabastades end talve külmast embusest.<br />
Taevas selgineb.<br />
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.<br />
Linnud leidsid paari,<br />
liblikad tantsivad.<br />
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.<br />
Aasal heliseb habras lumikelluke,<br />
habras kui Emake loodus.<br />
Kajana kostus jää raksatus,<br />
jõgi nüüd vabana end tunda saab.<br />
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad<br />
mis unised veel,<br />
end taeva poole sirutavad.<br />
Kõik see laulab.<br />
Hingab ja naerab.<br />
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kleidis,<br />
avasüli ootan mil tuleb ta taas.<br />
Ootan päeva, ootan teise.<br />
Igatsus must võidu saanud, kurbus täidab südant.<br />
Kuid seisatan veel, kuulatan ja silmapiiri uurin.<br />
Korraga muutus kõik, vaikust purustas linnutiib,<br />
kajana kostus see läbi terve Maarjamaa.<br />
Ning oi imet näen ma teda, kappamas vabal ratsul üle Eestimaa.<br />
Natuke veel ja kohale jõuad.<br />
Jõuad mu juurde,<br />
mu vapustav Igavene Kevad.

Taas rõõmustab me meeli päike,<br />
mis südamesse, rõõmu toob.<br />
Muudab kõikjal kauniks olemise,<br />
mis teeb meile ainult head.<br />
Linnulaulu kuulda kõikjal võib,<br />
vesi kõikjal vuliseb.<br />
Oh, kui tore, et on jälle kevad.<br />
Õnneks, seda tunda saab, korra aastas alati.

Öö on selge.Kôrgel kuu.<br />
Läige üle lume.<br />
Harmas seisab iga puu.<br />
Taeva serv on sume.<br />
Tuled paistavad siin ja sääl:<br />
säral läbi segi.<br />
Eemal kuulda kiunuv hääl<br />
rigisemas regi.<br />
Vaikne,ilus talveilm.<br />
Astun üle hange.<br />
Ukse poole pöördub silm.<br />
Külm on ôues kange.

Elu on täis nalja ja naeru..<br />
Tuleb võtta asju vabalt aga mitte nii vabalt..<br />
Mina olin sinu nali ja naer..<br />
Võtsid mind iseenesestmõistetavalt..<br />
Mängisid minuga ja naersid mu üle..<br />
Olin sinu jaoks vaid tühipaljas kloun..<br />
Kes su päevadesse nalja tõi..<br />
Aitab, mina panen oma ameti maha..<br />
ka mul on tunded..<br />
jah..<br />
ja ka klounidel on tunded!!!

Tool kaasa ja naudime merevaadet

kyll ikka kenakkene leidnud kenad lilled mille varjus peesitada :)

see ju kenakkene suvemälestus ! hästi sobid sinna põõsaste seltsixs :)

Ilus-tugevad jalad-tähendavad tugevaid järglasi! :-)

Kaunis ja tegus.....metalli otsimine aga võiks pigem meeste toiminguks jääda...

Oh nii kena naine keset sõjatandrit

Jah kui käime rohkem lõunamaal päikest nautima Unustame suve omapära...<br />
Selleks on vaja eestlasele talvist sära...

Pead uuesti tulema,teeme pildi selle ilu keskel siin:)

Sellise vaatega tundub ta tõesti väike ,kuid tegelikult see vaid jäämöe peale tipp ,kõike ilusat ja head aastavahetust .