ma
olen elus vigu teinud. inimesed on mind ära kasutanud. ma olen leppinud
vähemaga, kui ma väärt olen. kuid lõpuks olen ma hakanud õppima oma
valedest valikutest. mis sellest, et minevikku muuta ei saa ja on
inimesi, kellel iial ei ole kahju, et nad mulle haiget tegid. nüüdsest
tean, et ma olen väärt parimat ja vähemaga ma ei lepi. selgroog ei kasva
kiiresti. kui sind on vastu maad löödud, siis hakkad sa tasapisi püsti
tõusma. vaikselt. ühel hetkel oled juba küürakil. paljud asjad ei tee
enam haiget, sa austad ennast rohkem, kuid samas on asju, mis ikka veel
ei lase selga sirgu ajada. ühel päeval aga märkad - sa seisad oma enda
kahel jalal, selg sirgelt ja kui soovid, võid ka jooksma hakata. sa ei
lase endale enam haiget teha. ei, sa ei ole ka ülbe. lihtsalt vaatad ja
ütled seda, mida mõtled. seda, mida tunned. sa lihtsalt ei ole enam see
porivaip, kuhu igaüks oma jalgu pühib. ma saan olla mina ise. MINA ISE.
nüüd olen mina see, kelle käest vabandust palutakse, mitte ei jookse ise
müts näpus järgi ja ei kerja tähelepanu. selgroog ei kasva päeva või
nädalaga. selgroogu ei saa kasvatada üksinda. selle jaoks on vaja läbi
käia paksust ja vedelast, olla koos inimestega, kes lihtsalt sust üle
kõnnivad. selleks on vahel vaja valada ka pisaraid. kuid tulemus -
uskuge mind- on selgroog, mis ei murdu. ei ole enam selgrootu lammas.
Na razie nie ma żadnych komentarzy.
Dodaj komentarz aby rozpocząć dyskusję!