Näen päikeselist talveteed, parved on hangest.

Lumeväljadel hoolikalt reas valge kupliga laualambid. Tee viib sillatu jõeni, seal ujub lame väike laev nagu valge vaal. Puud on endast mõistagi raagus. Ning üks naine tuleb toast. Tal pihust põrandahari ta kisendab kellegi peale. Seal nad ongi. Kaks sabatut rebast tahtsid murda ta valgeid kanu, juua hangedes punast verd. Nüüd nad kõheldest põgenevad. Ja naine seisab ja naerab seda jagura maastiku maad. Hangub aeglaselt hangedsse ja ka ise jaguraks saab