Eduard Kõrgvee:Tartu
koonduslaager Mälestusi aastatest 1941-1944.See oli 1941.aasta
septembris,kui algasid minu vintsutused.Kakskümmend päev vangistust
SD keldris ja Tartu vangimajas,siis peeti mind juba küllalt
,,küpseks'',,uus Euroopa ehtajate poolt rajatud koonduslaagrisse
saatmiseks.Koonduslaager,ehk nagu seda sakas okupandid ise
lühendatult,KZ,so Konzentrartionlager,oli asutis,millest ei teaud
midagi haad.Oli Õhupoolik,kui vangiajast väljus järjekone kolonn
nõukogude inimestega.Neid oli ligi 20 meest ja naist.Sellest
kolonnist,mis klapiti kokku vangimaja üksikuist konigidest.Kustnik
Ott Kangilaski - ta oli haige,kuid tal siiski taluda tuil siiski
neid vintsutusi taluda.Eriti on meelde jäänud väike poiss Gamsin.Ta
oli näljast näljast niivõrd nõrkenud,et vaevalt suutis
kõndida.Tesitegi enesetunne polnud kuigi hea,sest mitmenädalasest
nälgimisest ja umbset õhust viibimisest olid inimesed jõuetuks
jäänud.,,Nüüd oleme täitsa vangid-mustad ja habemed'',nii
iseloomustas meie kolonni Ott Kangilaski.Ja see oligi tõisi,sest
meie erakordne välimus paelus kõigi tänaval liikujate
tähelepanu.Valve meie ümber oli tugev,sest meie kolonni eesotasas
kõndis kümmekond vangi,kelle käed olid raudus.Ja viimane asjaolu ei
kõnelnud midagi head -need olid surma kandidaadid,keda saksa soost
SD ülemtimukas ja paar eesti soost käsilast olid surma mõistetud.Me
kõndisime nagu matuserongis,sest kuigi osal polnud käed
raudus,tundsid nemadki end kui surmamõistuina.
Henüz hiç yorum yapılmamış.
Yorumunu bırak, tartışmaya başla!