Esmaspäev: Täna tuli lõpuks ometi uut verd siia turismitallu. Poiss.
Minust mõned aastad noorem, umbes 14-16 vahel. Suhelda pole temaga mahti
saanud, sest niisama just peale ei lenda: jou, kuidas läheb? Ja ise ta pole ka
rääkima tulnud. Nojah, mis teha. Nagunii viimasel päeval, mis ta siin veedab,
hakkame suhtlema, nii tüüpiline. Aga mine tea.
Pärast Yannicki hoidmist sain ratsutama. Harjutasin käte ja
ratsmete õigesti hoidmist, mida Kathi mulle päev varem õpetanud oli. Umbes pool
tundi ehk sõitsin ja harjutasin. Anna-Leena andis oma hinnangu, et asi on
paremaks läinud. Nüüd oleks vaja Kathiga võtta teine peatükk: kannad. Need on
mul ka koguaeg üleval.
Kolmapäev: Õhtupoolikul, kui töökohustused täidetud võisin
ratsutama minna. Nõme seis, jälle tulid teised ka ratsutama. No kurat, üksi on
palju parem ju. Aga samas, hea oli see, et Kathi tuli ka platsile ja jälgis,
mida ma teen.
Enne kui selga ronida sain pidin külgratsmed korralikult
peale sättima. No kuidagi ei tahtnud võrdse pikkusega need olla. Närvasin täiega
ja keerasin endal tuju sitaks sellega. Siis kui selga sain ja traavi tegema
hakkasin käskis Anna-Leena ümber istuda (kergendatud traav valele jalale
ühesõnaga) ja mõne aja pärast Chrsitin ka. No enam segasemaks ei taha asja
ajada?
Lõpuks tuli Kathi ja jälgis, mis ma teen. Nojah, siis kui ma
hindele sõidan, siis ei tule midagi välja. Nii tüüpiline. Lisaks tegi hobune
haltuurat. Ei sõitnud nurki läbi, kuigi ma andsin selleks märguande ja kui ka
juhtus nurka, siis pärast läks rajale maru sakiliselt. Isver kui algajana ma
end taas tunnen. Siis võtsin end voldi peale, sest nii oli Kathil lihtsam mind
jälgida. Suutsin Pegasuse lõpuks lõdvaks sõita, aga alati saab paremini! Kathi
ütles küll, et mis ma veel tahan, aga tahaks et kui ta lõdvestatud on, siis ta jookseb
ka ikka edasi mitte ei arva, et peab sammu jääma. Seda enam et ta teeb seda
alati siis, kui ma olen sadulast parasjagu püsti ja siis käib siuke imelik
jõnks läbi. No igatahes Kathi kiitis mind, kuigi ise leidsin et sakin sajaga.
Kathi sai ka aru, et sitt tuju on. Küsis, miks ma rahulolematu olen. Tahtsin
seletada, miks, aga keel ei vedanud välja, nii et jäin vastuse võlgu. Läksin
teise platsi otsa sammuma. Pisarad tikkusid vägisi silma. Hobune oli ju tubli
olnud, aga mind lihtsalt ei mõista midagi. Veel ajas mind nii kettasse see, et
ma ei oska ju rääkida mis pahasti on ja Kathi ei saa mind siis ka
juhendada.Normaalne, ma ei mäletagi
millal viimati ma hobuse seljas nutsin. Ilmselt jääb see aastasse 2004 kui ma
selle spordialaga tutvust tegin, samas siinkohal võin ka valetada… tahtmatult.
Tundsin, et ma ei kuulu siia.
Neljapäev: Täna oli grilliõhtu. Pidin Yannickit enne seda
hoidma, aga õnneks grillimise ajal mitte. Küsisin Alexandralt, et kas pean veel
temaga tegelema või võin varsti 15 minsaks sõitma minna. Vastuseks sain, et
grilliõhtuti pole see hea idee eriti, aga kui poole tunni pärast lähen siis
pole just kõige hullem. Nojah, pidin siis ootama. Ootasin kauemgi. Üle tunni.
Siis kui lõpuks hobusele järele läksin ootas ta mind juba rõõmsa näoga, ilmselt
küll sellepärast, et lootis midagi head saada. Tavaliselt on ta koguaeg kurja
näoga ning ainult siis rõõmus kui midagi head näidata – tavaliselt mul see
koplisse minnes kaasas ongi.
Tõin ta tuppa, sidusin „Paanikasõlmega“ ta seina külge ning
tõin puhastusasjad. Puhastasin, riietasin, otsisin kaska ja suundusin platsile.
Seal hakkasin taas külgratsmetega mässama. Ei no tegelt ka mul läheb igal
ratsutamispäeval 1 närvirakuke kaduma. Seekord lõpetasin varem ja mitte nii
suure koormusega, sest selg hakkas valutama. Ei tea, mis ta tahab jälle saada.
Sel hetkel otsustasin, et kahel järgmisel päeval ma sadulasse ei istu. Et ehk
siis pühapäeval saab Kathi trenni ka anda. Viisin hobuse taas tuppa, riietasin
lahti, jälgisin et susse jalga ei unustaks, sest ühekorra ma juba peaaegu
unustasin ja siis viisin ta taas välja teiste suksude juurde. Nood ullid aga
arvasid, et tuppa saab ja kablutasid kõik ukse juurde. Haah, tüng, ei saa
midagi!
Suundusin peagi grilliplatsile tagasi. Tüdrukud juba
koristasid. Aitasin ka veel kaasa nii palju kui võimalik. Peagi polnud enam
midagi tarka teha ja omanik koos viimsete grillilistega ei kavatsenudki tudile
minna. Pidime veel igaks-juhuks natuke ootama. Läksin kiigele ja olin jälle
kurb, sest juba teist õhtut on tunne, et ma ei kuulu siia. Mingi
negatiivsusnädal mul vist. Siis aga tuli Finn mu kõrvale, teisele kiigele. Ta
oli minuga nii sõbralik ja tore, nagu alati. Lisaks on ta veel niii kena laps
ka. Ma hoiaks parema meelega teda, kui neid pädalikke siin. Kui kunagi veel siukse
lollusega peaks hakkama saama, siis otsin kindlasti välja pere, kus on ilusad
lapsed, ehk on nood ka toredad.
Peagi, kui ta jalga lasi liikusin ma ka tagasi grillihüti
juurde, aga kuna viimased inimesed ei olnud ikka veel lahkunud otsustasime
unemaale triivida ja hommikul koristada.
Reede: Ei läinud ratsutama, nagu endale lubanud olin. Selle
asemel läksime hoopis tüdrukutega välja. Kaheksa ajal. Nimelt oli Martin
sebinud mingid teised praktikandid meile siia. Poisid. Nii et nüüd läksime
kolmekesi nelja noormehega välja. Kõik toimus välgu kiirusel. Hambapesu,
riietumine, minimeik ning trepist alla tuhisemine. Normaalne. Kõik tüübid olid
alla keskmise. Üritasin järjestada nad üles, kes nendest kõige normaalsem on.
Jõudsin järeldusele, et üks noormees tumedate lühikeste juuste ja lilla
särgiga. Kuigi tal olid ka silmad maru väiksed ja kahtlased, aga noh. See tüüp,
kes teise koha sai oli suure nina ja punnis silmadega. Meenutas veidi seda
Arnot, kes superstaarisaates käis. Ja too nägi mu jaoks kergelt joodikuna
välja. Kuigi see tüüp siin ei olnud nii hull, aga siiski. Kolmas tüüp oli
lühike ja kerge õllekõhuga. Lisaks kartul keset mordat. Ega seegi kõige hullem
välja ei näinud. Ning viimaks neljas, kõige vaiksem neist noormeestest,
lühikeste lokkis juustega, päris töntsu. Ei mäleta teda nii täpselt enam.
Peagi sõitsime Grömitzisse, bussiga. Minibuss viis meid
sinna, sest noormeeste autoga minnes oleks tagasi tulles avarii teinud. See oli
ju ometigi teada, et nood jooma hakkavad. Kohale jõudes läksime kreekarestorani
sööma. Valisime välja, mida soovime. Peagi toodi Uuzu lauda (kreeka naps), kõik
tõmbasid kõlmaka hingealla, ainult mitte mina. Säästan raha. Pärast seda saabus
eelroog, toorsalat, lauda. Kõik asusid isuga sööma. Peagi toodi ka põhiroad ning
siis hakkas alles elu keema. Noormehed uurisid meie kohta ja nii. Ka mina sain
jälle lühikokkuvõtte oma elust teha. Sel hetkel tundsin, et lõpuks ometi on
lõbus. Samas päris keeruline oli noormeestest aru saada, sest nad on tegelikult
pärit Austriast. Nad väitsid, et saavad ka Hoch-deutsch’i rääkida, aga see on
neile keerulisem. No kurat, mida ma siis tegema pean? Ma pole ju sakslane.
Isegi Kathil oli vahepeal raskusi nende mõistmisega.
Pärast söömist istusime veel üsna kaua lauas, kus teised
võtsid veel viimseid napse kuni restoran suleti ja me minekule end sättisime.
Kõndisime muusika jälgedes ja jõudsime välja suurele platsile kus oli lava ja
bändid. Mingi paks tädi valges väga napis minikleidis tõmbles keset lavalauda
ja röökis midagi viisi pidades mikrisse. Oh jumal, tädi, tõmba no ometi riided
selga! Tüdrukud tahtsid kokteili, seega otsisime kokteiliputka üles. Mina
võtsin „Driving away“ mis on non-alkohoolne jook. Mmm maaasikas. Ometigi oli
see ka päris vastumeelne. Liiga palju hapusid asju ühes topsis. Jätsime oma
joogid poiste valvata ning läksime tüdrukutega pellerisse.(Selle lause peale
saab mu ema kreepsud:D) Õõh, kuidas ma ikka ei salli neid välikäimlaid. Nojah,
mis teha. Pärast seda liikusime lava juurde tagasi ning uuesti kõrred suhu ja
imema.
Nautisin bändide bassinoote, mis olid nii kaaskiskuva
rütmiga. Jalg hakkas iseenesest takti peksma ja pea kaasa tiksuma. Nautisin
seda ning jälgisin aeg-ajalt lava. Tekkis basskitarriigatsus.
Kui joogid otsas viisime klaasid tagasi ning saime selle
eest euro. Noormehed võtsid veel teisegi. Otsustasime lavale lähemale liikuda.
Jutu käigus sain promoda ka oma bändi, mis mul Eestis oli. Miks kõik arvavad,
et kui pilli mängida oskad, siis oskad laulda ka. Ega ikka ei oska küll. Mina
võiks varesega võidu kraaksuda ja siis ka vares võidaks.
Kui kontsert läbi sai olin juba päris läbi, aga me liikusime
veel edasi. Randa.
(Christin, 4. koht Hannes, 2. koht Ervin ning Kathi.)
Tüdrukud suhtlesid seal noormeestega ja mina liikusin
niisama ringi, et soojem oleks. Kui me lõpuks ometi sealt jalga lasime taheti
veel teistki pubi/klubi leida, kus istuda ja kokteili juua. (Me käisime
eelnevalt Inselis kaemas, et kuidas seal ka on, aga see oli üsna täis, mõttetu
muusikaga vanuritele mõeldud koht. Lisaks ei lastud ebakaineid noormehi sisse
ka.) Küsisime ühe suure kamba käest, kus üks tüdruk oli maru kahtlane. Siuke
põkk mutt mu arust. Nagu kergelt võib-olla ülbe, bravuurikas, imelik. Mina
istusin pingi peal kaugemal. Kuulsin kuidas see tütarlaps küsis: Ja mis temal
häda on?Siis viipas ta mulle, et sinna
läheks. Kuna olin unine ei pannud seda kohe tähele. Kuulsin Kathit vastamas: ta
on Eestist. No tore, nüüd on mu päritolu veel mu unisusele ja mitte nii heale
arusaamisele vabanduseks? (Hiljem sain teada, et tegelt küsis neiu hoopis, kust
me pärit oleme. Normaalne.)
Meid juhatati peagi mingi klubi juurde, mida me ei
leidnudki. Seega jalutasime umbes 6 kilomeetrit mööda randa koju. Seal oli palju
kive, lohke ja muid juurikaid, mille taga oleks võinud ebaõnne korral jala
murda. Siis taipasime aga välja võtta oma telefonid, millega teed valgustada.
Jube, liiva sees kõndida maha 6 kilomeetrit. Sita ajas keema see, kui
hakkasime koju jõudma ja meil oli valida kas minna üks tänav varem üles ja
kõndida pikemalt asfalttee peal, või kõndida edasi liival ning keerata üks
tänav hiljem üles, ning esimest kohta vääriv noormees ütles, et lähme ikka
liiva pidi. No mida hekki sa teed? Sina oled jah täis ja sul on lõbus, aga minu
silmad ei püsi enam üldse lahti, kõht on tühi, jalad tudisevad all ja mõistus
jookseb oma rada pidi. Ainukesed, mis veel koostööd teevad, on siseorganid. Kui
asfaltile lõpuks saime oleks tahtnud õhku hüpata, kui vaid jõudnud oleks.
Veel umbes 15minutit ja jõudsime koju. Noormehed kutsusid
veel enda juurde üles ka. Viimaseid jutte lõpetama. Olime nõus korraks kaema
minema, sest nad elasid ühes „Ferienwohnungis“ (eesti keeles peaks olema:
suveelamu vms, ilmselt see kes saksa keelt oskab saab parema tõlke endale
mõttes) ja meil oli võimlus näha, milline see seest ka välja näeb. Päris luks.
Meile, neiudele, anti veeklaasid kätte ning poisid libistasid taas õlut. See
vaiksem tüüp vajus üldse ära ja teise koha omanik, tegi ettepaneku tõde ja tegu
mängida. Sunniviisiliselt olime nõus. – Sellest lähemalt ei räägi. (Kõik ei pea
teadma, mida mult küsiti ja mida ma vastasin. :D)
Kui järjekord läks kolmanda koha omanikule, ehk siis temalt
küsiti küsimus, mis tekitas meis, neiudes, ebamugavust, otsustasime jalga
lasta.
Normaalne õhtu väljas sai läbi. Esimese poolega õhtust jäin
täitsa rahule.
Laupäev: Pidin hommikul kella kuue ajal ärkama, sest see nädal
küpsetan mina saiakesi külalistele. Seal pole tegelikult midagi keerulist.
Tuleb vaid üles kirjutada, mida külalised soovivad ning siis kokku arvutada
palju mingit saiakest küpsetada ja külmutatud saiakesed lihtsalt ahju lükata.
Aga siis, kui olla vaid kaks tundi maganud tundub arvutamine mõistusele nagu
raketi ehitamine. Võtsin endale külmkapist koka kõrvale, sest kohvi ma ju ei
joo, ja asusin arvutama. Kõik toimus nagu aegluubis. Haigutasin vist iga 30
sekundi tagant.
Kui saiakesed küpsed pidin need ka kottidesse pakkima. Lõpus
aitas Kathi kaasa sest ta nägi, kui aeglane ma olen ja ju oli tal suur nälg ka.
Pärast hommikusööki suundusime talli, kus ma panin Efi
valmis ja siis pidin üles minema. Ilmselgelt pandi last hoidma. Teatasin ka
Kathile, et ta mind kella 10ks alla ei ootaks (tavaliselt pean sel kellaajal
kaasa aitama). Jõudsin üles ja mis välja tuli, pidingi neid valvama. Aga
Alexandra soovitas, et ma koristaks kööki näiteks kuni Yannick telekat vaatab,
sest too jonnipunn ju ei taha, et ma teda valvaks. Kui vanemad lahkunud olid
siis hakkasingi kööki koristama. Tegin seda nii hästi kui oskasin. Alexandra
ütles ka, et võin puuviljasalatit teha. Kohe kui koristatud oli, hakkasin
puuvilju mõrvama. Kui salat valmis, läksin uurima, kas Yannick soovib ehk.
Nojah, muidugi mitte ja asi hakkas kohe seletama, et ma ei pea teda vahtima. Ma
siis ütlesin, et pole mitte mõttes ka ja läksin kööki istuma. Lugesin ajalehte
ja õppisin seeläbi saksa keelt. Silm tahtis vägisi kinni vajuda, aga pidin end
ometigi ärkvel hoidma. Jälgisin kella ja liigutasin mõttes seiereid.
Peagi tuli Yannick kööki ja kurtis mulle, et telekal pole
häält. Vaatasin siis asja. Ma arvasin, et telekas pole asi vaid jaamas aga
teistel kanalitel maigutasid samuti tegelased hääletult suid. Ei osanud kahjuks
asja parandada. Tüüp tahtis emale helistada. Nojah, eks ma siis lasin. Ema
jooksis kohe üles – jube hea elu ikka sel pädalikul. Ka ema ei osanud midagi
teha, aga samal ajal astus Martin uksest sisse ning lahendas olukorra.
Varsti said ka telekast huvitavad saated läbi ja Alexandra
tuli ka üles. Me pidime Neustadti sõitma, aga noorhärra sõnas, et tema ei sõida
kaasa. Ta ema aga nentis, et üksi ta koju jääda ei saa. Siis aga teatas
Yannick, et mina pean teda hoidma. Mul läksid silmad suureks nagu karuperse,
SINAT A H A Det ma sind hoiaks? - ütle veel üks kord
palun.
Kui ema läinud oli, hakkasime tekkidest ja patjadest tegema
urgu vms. Miks lapsed tahavad kõike nii raskelt teha? Mina oleks ühe padja
seina ja diivani vahele katuseks lajatanud ja teki üle visanud, et pime oleks
ning oleks asi korras olnud, aga see tahtis seinad kõige pealt ehitada ja siis
katuse. Ma ei tea kas ma tema vanuselt tegin urgu, aga kui ta mingi 8/10
aastaselt sama blondiin on siis on küll tal mingi kala sees. :D
Kui Alexandra naasis, siis sai lõpuks ometi lõunasööki, ma
mõtlesin juba et minestan ära. Räme uni ja kõht tühi. Nagu oleks pohmakas
olnud, aga ometigi ei saa mittealkohoolsest joogist ja ühest lonksust õlust
kellelgi pohmakat tulla.
Pärast seda pidin veel umbespool tundi teda valvama. Nii vähe sest tüüp jooksis emale kitse, et ma
teda jälitan. Ma siis proovisin talle seletada, jumala rahulikult, ma isegi ei
karjunud mitte, ei hoidnud kinni ka, et ma ei jälita teda, aga ma pean nägema,
kus ta on. No mitte ei saanud tüüp aru. Alexandra andis ikkagi mulle õiguse.
Haah! In your face, kiddo!!! IN YOUR FACE!!:D
Otsustasin kella viiest kuueni magada, aga läks hoopis nii,
et magasin viiest seitsmeni. Õhtul ei saanud seetõttu eriti und, seega vahtisin
poole12ni netis, kuigi teadsin, et järgmine päev pean taas kuue ajal ärkama, et
saiakesi kütsada.
Teisipäev oli nii mõttetu päev, et sellest pole mõtet
rääkidagi.
Minge kaege uuesti postitus "sandra tahab teada" ja kommenteerige.
PS! Pilte lisan ka veel teistesse osadesse, niiet hoidke seal ka silm peal.
There are no comments yet.
Leave your comment, start the discussion!