Carl-kender Nääme's blog
Päeval mil aknast paistis valgus
Aastad need kui must valge vilm
Nüüd ma näen, see on alles algus, ilus on maailm
Taevas kuu sädeievad tähed
Näitavad mulle helget teed
Südames, nii kaunis see. Just siis kuulun ma.
Ja kui kiiegab taeva kaar
Hajub udu loor me ümber
Õnnelik üks silma paar ja öö saladusi täis
Olen leidnud endale valguskiire mis mind kannab
Soojendab ta ja jõudu annab kes on südames
Päevil näen , otsisin ma õnne
Aastad need just kui uduses
Kõik see aeg me ei näinud selgelt
Kus on õige tee
Taevas kuu…
Kuuvalgel jalutan rannas ja mõtlen kas meeldid mulle,
või Armastan sind.
Tähtede valgel kõndisid minu poole ja kuukiir kujundab su keha. Elu aeg seda südames kannan.
armastus tähendab kõike, kurbus: ei sel pole tähendust.
Sind ma kalliks pean. Paistis tähti tol ööl, sellest hetkest jäi
mu süda sulle avatuks
Ütle mulle
mis on rõõm
mina ütelda võin
mis on mure
ütle mulle
mis on naer
mina nutust võin
rääkida sulle
ütle mulle
mis on õnn
mina rääkida tean
mis on õnnetus
mis on valu
ja kurbus
ja surm
mis on kaotus ja ahastus
kuid kas kokku me tarkustest piisab
et ütleda mis on armastus
Armastus ei ole asi,
ostan, müün ja vahetan.
Armuda on ilus tegu,
kui sa hoolid, armastad!
Armastus ei ole asi,
mida leidub igast poest.
Armastus ei ole tunne,
mis kustub mõne hetkega!
Armastus ei ole asi,
mida annab lõhkuda.
Armastus on parim asi,
mis võib elus juhtuda!
Olles sinu juurest kaugel,
ei tea mida mõtled sa minust
olles üksik siin ilmas
kus keegi ei hooli minust
Miks sa pidid lahkuma
mind jätma igavesse üksindusse
miks ma ei saa enam näha
sind ja sinu lummavat naeratust
Miks on päevad nii sünged
täis lootusekiiri ja nuttu
natuke olen ma õppust saand -
lootus viib alati nutuni
Seda kaunist säravat poissi
enam ei õnnestu mul suudelda
ei õnnestu vaikselt õelda
et armastan ma vaid teda!
Ma ei oska kirjeldada kurbust.
Kurbust mis omastab selle eest et Armastan.
Tean, et igal asjal ju on hind, miks küll saatus valis mind?
Raske selle koormaga igapäev elada.
Piiritu igatsus, kisendav üksindus millessegi, mida enam ei ole.
Kõik mis kogetud ja läbi elatud tundub nii kaugel.
Kaugemal kui kuu taevas, ei leia ma rõõmu homses päevas.
Kas lootus sureb viimasena?
Või suri ta siis kui sündisid sina. Sina, kes paiskasid mind piina.
Mitte, et ma sind süüdistan, vaid kui palju ma armastan!
Sa oled mu ilusaim mälestus,
mu südamest,
mis kah ei juhtuks,
sinul on alati koht minu südames,
sa oled võrratu naine,
armastan kõike mis meenutab vaid sind,
sest sa oled terve mu elu :)
Ma kardan sind kaotada!
Miks ma mõtlen sinule?
Miks ma kardan sind kaotada!
Miks ma vihkan end?
Mis mul küljes on?
Mida ma teen!
Ma vihkan ju end!
Ma kardab sind kaotada!
Mida ma teen!
See kõik on ju mõtetu?
Kui sind kaotan siis kõik on ju läbi!
Ma vihkan end!
Ma tapan end!
Ma vihkan end!
Mida ma teen!
Ma vihkan ju end!
Ma kardab sind kaotada!
Mida ma teen!
See kõik on ju mõtetu?
Õhtu, jällegi on pime.
Nutan üksinda, kedagi pole.
On ainult vaikus, seda ei saa seletada.
Raske tunne mille tahaks maha suruda,
kuid ei suuda.
Ref: Tahaks kurbust alla neelata
Või selle lihtsalt eemale tõugata
Kuid ma ei suuda, see on raske!
Oleks keegi kes kõike teaks
Ja kallistaks raskel hetkel
Kuid ei, teda pole veel.
On liiga raske elada mõttega,
Et pead koguaeg kuhugi minema
Pole kodu, sõpru, pole midagi.
Jääb vaid loota iseendale.
Elu keerdkäigud pole kunagi kerged
Neid ei näe ette ka mitte unes.
Tuleb leppida sellega mis on
Ja oma elu hästi elada,
Ka rasketel aegadel.
Elurajal…