Mõtetu olelus siin roiskunud ilmas,
südame valu nii pikk ja valus see piin,
petetud näol on kortsud need räägivad tõtt.
Olgugi et suud me ei näe,
minut on mõni kord tund
kui surm pikendab sammu ajaga hätta me jääme
selle maha lihtsalt võiks jätta,
kõik mis peidus me rinnus
vastikult purunev
inimene loobub, lubab ei jaksa
murdub kui lõigatult seestpoolt ja väljast
ja nii juba kokku ei kasva 

Pëlqen!