Olen sõnatu,sõnatu su silmade uskumuse ja tõe süütuse üle.
Iga su sõna,su naeratus,õhutõmme on vale.
Tahtsin olla su rõõmu sõnum,su päikesekiir.
Su jalataldu soojendav karvasest sussist hiir.
Tulid ja läksid ja oled nüüd mitte keegi,
on see tõsi või oled veel misgi,natuke veelgi.
Vihkan,lootes et seda ise uskuma hakkaksin,
armastamas ja hoolimast sinusse igaveseks lakkaksin.
Kunagi tulid ja siidi rätiga mu pisarad pühkisid,
Õnne mu hingest minema nühkisid.
Kõik hea ja halb oli sinuga koos
ja meiega lõpp on igaveseks selles loos.

Pëlqen! 1