kui ma satun masendusse...siis ma kirjutan selliseid luuletusi ;)

Ma langen sügavusse- vajun ja vajun
su käsi sirutub mu poole, kuid ma ei jõua sellest kinni haarata
mu haavad on verised ja mullased, mu nägu kahvatu ja kurb
ma tean et sealt pole pääsu ja ma olen nüüd elavalt maetu

Pimedusega harjuvad mu silmad ja ma hakkan nägema varjundeid
ma ei suuda püsti tõusta, sest mu jalaluu on purunend
ma ei tunne seda valu, kuid tean - tean, mis on minust saanud
kui ma mõtlen, siis ma mõtlen sellele, et kõik minevik on olnud liiga ilus

Vahepeal mul tekib nälg,
siis ma limpsin oma jäsemetelt verd ja käed pistavad mulda suhu
kuid ma sülitan selle välja ja nutan
kui ma pisaraid pühin, siis ma määrin oma nägu mullaga kokku,
et end selle ümbrusega ühendada

Siis ma hakkan karjuma, sest mul pole midagi muud teha
ja kui ma endaga räägin siis ma ütlen, et ma olen õnnelik
"Ma olen siin õnnelik! Siin pimeduses ja selles saatuses"

Pëlqen! 2