Midagi mu segasest luulest

Kurb on mu meel,
kuis kannatama pean veel.
Arvasin, et läbi on piin,
kui end sinuni toon.

Avasin end - lootes õnne...
õnnetum olen, kui enne.
Ootan ja uskuma pean,
et mind ka õigeks pead.

Aina kaugemale läen,
sina ainus, keda seal näen.
Kuigi tundud nii kättesaamatu,
tean, et minagi pole laitmatu.

Vihkan, et olen aus,
olen aus, et vihkan.
Kergem on olla aus,
ausus on vihkamises.

Vahemaa pole see, mis teeb haiget,
südamete kaugus on piina põhjus.
Vajan mõistust selget,
et mitte lasta südamel võtta võimust.

Tean, et armastad,
usu-armastan minagi.
kardan, et otsustad,
seda, mida kahetsed.

Pëlqen! 1