Ma olen sulle lähemal, kui kellelegi teisele kunagi varem.
Eelnev ei olnud pooltki parem.
Sa võtad mu käe, suudled
vaevalt, et kuskil on pehmemad huuled.

Sa oled mu kõrval ka siis kui ei ole.
Uni võinuks olla reaalsus, unustamiseks olnuks kõik see kole.
Mis sest, et kõnnitud meetritest jalad ikka valusad ja villis,
mul ei unune ükski sinuga veedetud hetk
ei linnas, ei pärapõrgus kuskil Prillis!

Pëlqen!