Ma keerasin tänu matustele ära(peale seda eriti kui sain teada kui tühi koht ma tegelt olen),niiet andke andeks ja ärge päris risti lööge,eriti käib see nende kohta,kes järgnevas loos end ära tunnevad:
Aastaid tagasi, kui olin 23-aastane, abiellusin piltilusa
lesknaisega. Lesel oli punaste juustega täiskasvanud
tütar. Minu isa armus kõrvuni sellesse punapäisesse
tüdrukusse ja peagi nad ka abiellusid. Seeläbi sai isast
minu väimees ja kõik mu senised sugulussidemed muutusid
põhjalikult. Minu tütrest oli saanud mu ema, kuna ta oli mu
isa naine.
Peagi sünnitas mu abikaasa pisipoisi. Mu vastsündinud
poeg on minu isa naisevend ja seega minu onu. Asjade
selline käik ei valmista mulle rõõmu, sest poeg on ühtlasi
ka mu naise täiskasvanud tütre vend, kes teadagi on mu
kasuema. Isa noor kaasa sünnitas varsti poja, kelle üle neil
mõlemal oli väga hea meel. Kuid samas on poiss ka minu
lapselaps, kuna on mu tütre poeg. Nüüd on mu naine minu
ema ja see kurvastab mind. Sest kuigi ta on mu naine, on
ta samal ajal ka mu vanaema. Kuna mu naine on minu
vanaema, olen mina tema lapselaps.
Sellele mõtlemine ajab mind hulluks. Sest minust on
saanud veidraim juhtum, keda iial nähtud: oma vanaema
abikaasana olen iseenda vanaisa!

Pëlqen! 1