Nii külmad on kõik suved

Nii sombused on sügised pärast seda

Loodus on karm

Ma armastasin teda!

Sa läksid, kuid varju jätsid maha

Mitte kordagi ei vaadanud sa taha

Kallis, kas sul oli minu juures paha?

Veel vihma kallab, uputab maa

Veel pisar valgub, uputab minu

Ei taha miskit muud, peale sinu

Kas sina nutad kaa?

Sa läksid, läksid eksimata teelt

Ei komistanud kordagi

Nüüd näha võid mu kurba meelt

Käsikäes läksite  - surm ja sina

Ainus -

Ainus , kes maha jäi, olin mina.

 

Pëlqen! 2