Oled mu õnn, mu rõõm, mu südamevalu. Kas tead seda? Jah, usun, et tead.
Teame, et oleme mõnes asjas üsna erinevad, aga keemia, mis meie vahel
valitseb — oled sa midagi sellist varem kogenud? Ei, ma ei pea silmas
ainult seksuaalset tõmmet — seegi on enneolematu —, vaid emotsionaalset
tasandit. Me justkui sulame ühte. Mulle meeldib sind eemalt jälgida,
sinus on see miski, mida igatsen, tahan. Jah, me vaidleme, aga
millegipärast võtan seda loomulikuna meie suhtes. Mulle tundub, et see
viib meid edasi, sest teadvustame üksteise ja iseenda nõrku külgi üsna
realistlikult.Hetkeks mõtlesin, et olen su kaotanud. Aga vaid hetkeks,
sest järgmine mõte oli, et see ei saa olla tõsi. Oleme liiga palju koos
üle elanud. Seda kõike selle nimel, et saaksime üheskoos õnnelikud
olla. Mis on tõde? Möödusid mõned minutid, ma nutsin. Meeletu valu
puges jälle mu südamesse. Telefon helises.Mõtlesin, kas vastata, aga
kuidas siis teisiti — armastan sind. Ja seal sa olid, minust paarikümne
kilomeetri kaugusel ja ütlesid, et tuled homme minu juurde. Olin sel
momendil kõige õnnelikum inimene maailmas.Aga see pole nii lihtne, eks.
Sul on ka teine inimene, kellest hoolid, keda armastad, kuigi
teistmoodi. Nagu sõpra. Kumb armastus on siis see, mida soovid? Kui ta
on su tõeline sõber, ei kao ta su elust kuhugi. Varem või hiljem pead
ühe meist vabaks laskma. Sa ju ometi mõistad, et petad kõiki osapooli,
pannes meid ootele. Olen öelnud, et ei soovi sinu otsust kohe ja nüüd,
ma ei esita ultimaatumit, aga tahan, et oleksid aus. Ära loobi mulle
ilusaid sõnu ning ära hoia teises asjatut lootust.Tegu pole
liivakastimänguga ja mina pole mänguasi. Hingan, tunnen, näen, kuulen —
olen elus. See on elu, ja elu tahab elamist. Õnnelikuna elamist.
Loodan, et võimaldad seda meile. Taanduksin ilmselt, kui oleksin su
armuke, aga ma pole seda.
Tahan olla su ainus päikesekiir, soojendada ja hellitada sind.
Nuk ka ende komente.
Lini komentin tuaj, filloni diskutimin!