Kas mäletad neid vanu külateid ja lagunenud maju? Mäletad, kui esmakordselt kõndisime kahekesi, täies vaikuses, mööda seda üksikut teed, mida piirasid vanad lagunenud majad. Mäletad, kui seisatasime selle punase luitunud maja trepil ja sa haarasid mu käest, tundes vajadust mind suudelda? Mäletad seda päiseseloojangut-mida jälgisime kahekesi ümbert kinni meie veel lühikesel eluteel. Kõik ütlevad, et mäletavad, kuid vähesed mäletavad. Te võite arvata, et mäletate, kuid sisimas teate te vaid häguselt.
Mina, aga mäletan kõike täpselt ja ei unusta seda kunagi. Nendel hetkedel ei taibanud ma, kui tähtis on teha midagi unustamatut, kui tähtis on armastada ja hoolida kellegist nii nagu sa kunagi varem pole hoolinud.
Kuid nüüd, kui need hetked on läbi-mõistan ma, et sa olid ainuke, kes tegelikult hoolis, kes tegelikult kuulas ja uskus. Sa olid ainuke, kes alati oli ja ei lahkunud mitte kunagi. Sa hoidsid alati mu käest, isegi, kui ma seda kõige vähem tahtsin. Ainult sina võtsid mind sellisena nagu ma tegelikult olen, sa ei hoolinud sellest, milline ma kunagi olin või tulevikus võin olla.
Sa ei jätnud kunagi kahe silmavahele seda, mis mu südames tegelikult toimus, alati....jah alati said sa aru kui mu süda on haavu täis ja voolab pisaratest.
Kõik taipavad kunagi, alati taipavad, kuid vahel liiga hilja. Ka mina taipasin, et vaatamata sellele, et nägin sind, kui vahepala selles kiires elus, olid just sina see, kellele võin südamst öelda "ma armastan sind."
Meil tekkisid mälestused, mis esinevad vaid vähestel ja harva. Me naersime, nutsime, laulsime, tantsisime...tegime kõike. Meil ei puudunud ka tülid, kuid olime neist alati üle. Mälestused sinuga on unustamatud, asendamatud ja hindamatud. Me kõik mõistame üksteist, omal moel.
Pika aja peale hakkas see kaduma-igaveseks...Iga päev palusin jumalat, et ta ei võtaks minult seda,mida pean ülekõige tähtsaks ja milleta ma elada ei suudaks. Ma ju ometi sain teada mida tähendab tõeline armastus-usaldus, kellegi vastu keda tead pool oma elust.
Isegi, kui see kõik kaob-loodan ma, et ei kaota iial mälestusi sinust-meist. Loodan, et näen sind taas, kas võõrana või tuttavana-aga et vähemalt näen. See kõik haihtus. Sära meie vahel ja mälestused kadusid-kuid kas ikka kadusid? Sära võibolla jah kuid mälestused jäävad igaveseks vaevama ja rõõmustama meie hingesoppi.

Pëlqen! 5