Sa läksid. Ja kõik purunes kildudeks.
Teadsin, et nii peab minema.
Aga ei uskunud.
Südames märatses armastus,
kisendas, karjus, kriipis hinge sügavad haavad.
Valus oli. Tühjuse tunne oli.

Killud on kokku lapitud.
Tunnetest on saanud vaid kustunud söed hingepõhjas...

Kuid ma ei julge sulle enam otsa vaadata.
Kardan, et armidest saavad uuesti haavad.
Ja jahtunud süte all põleb kustumatu leek.
Kardan iseenda tundeid.
Neidsamu, nii ilusaid ja ometi nii valusaid.

Pëlqen! 1