Nii tühi on seest,
pilt tihti kaob eest.
Minestus, palavik,
ta ootab, on kannatlik.
  Haistab mu roiskumislõhna,
näeb mu kuju hääbuvas, kõhna.
Taustal seisab igal ajal ja irvitab,
sügab sõraga pead ja lehvitab.
   Ootab mind, kuid nii vara
teda nägema veel ei peaks.
Me vahel veel seismas on tara.
Mis siis kui üle astuda sellest ta teaks? 

Pëlqen! 4