Mustas masenduses särab päikse kiir,
kiirgab mulle silma päästeingli tiib.
Minu tuppa toob ta haigus hirmutav,
mulle näib ta armsalt kaunis lohutav.
Minult valu võtab kauni ingli suu
ning siis puhkeb õide aias õunapuu.
Soovin igal õhtul võiks ta tulla nüüd,
sest et minu süda lahus kannab süüd.
Püüan teda hüüda, ta ei kuule mind,
valust värisedes ihkan jälle näha sind.
Palun, ingel korraks, korraks tule veel,
et ma kuuleks sind ja rahu leiaks meel.
Palun tule kiirelt muidu suren ma,
palun kogu hingest, et sind näha saaks.

Pëlqen!