Ei mõista, ei hakkagi mõistma,
miks edasi hävitad maad.
Enne veel kui hakkab siin koitma
omale uue ohvri küll saad.
  Ei tunne sind enam,
ilme nii sünge ja kalk.
Kadunud naeratus kenam,
vihast värelev pilk.
  Puudutus külm ning vale,
muutunud julmaks sa oled.
Mängid kui malet,
kus etturiks olen.
  Kuid korraks kui vaja,
särad headuses taas.
Kõrvus mul kaja
järel veel tilluke raas. 

Pëlqen!