Positivism on pessimisti õde,
oo anarhia suurim tõde,
meie kõigi loomulik olek,
seadused kui ebaloomulikus me  loomuses.
  Küünik ma olen
ning ujun Lääne-Atlandi hoovuses.
Pole maad ega merd,
on vaid mu arm anarhia.
  Positivism ei neela mind,
ma neelan hoopis tema.
Küünikuks muudan ka sind
ning sinu vanaema,
kes enam niigi midagi usu,
ei jõulavana, päkapikke vist ka jumalat.
  Ka minu usutunnistuse puudumine,
on märk mingigi usu olemasolust.
See on juba omaette uskumine,
meie kõigi oma elus.
  Ma olen kui emode ühisteadvus,
nende kokku sulanud ego.
Minus veel säilind on pisut headust,
kuid hing on must kui pigi.
  Olen filosoofia arengu tulem,
mõte, idee mus kunagi sure.
Olen mustus mis ei kulugi maha,
kas tahad või ei taha.
  Olen kui mürgine madu,kes
sekundiga sind halvata suudab.
Olen kui jumal, kes sind mõtega muudab.
Olen paradoks kuid samas selge kui teooria,
ei kunagi lõpe mu alguseta eeufooria.
  Olen kõik sinu ümber, olen matrix,
olen siin sinuga samas toas, vat siis.
Loodud olen ma sellesks,et sul avada silmad,
et õigesti võiksid näha sa ilma.

Kõigile, kes soovivad mul positiivsem olla. Ma olengi aga oma moodi:)


 

Pëlqen!