Roosas puude vahel
silm peatub linnul kahel,
mustavalge kirjud,
on need totakad linnud.
 Istuvad  õitemeres,
päikesepunas  kui veres.
Kõndides mõtlen  vaid,
kuhu mu kallis küll said!
 Kuid paremaks see miskit  ei muuda,
sest tulla veel lihtsal ei suuda.
Olemine hea võib  ju  olla
aga ometi tuleb mul tulla.
 

Pëlqen!