Hommiku  vara suletud akende taga avad silmad
ja loodad , et varsti oled  taas maailmas,
tean , sest isegi lootsin siis seda,
nüüd tagasimõeldes küsin vaid mida?
  Ka siinpool seinu ja aknaid on sama kõhe,
tahaks sinuga kohtuda kohe,
kuid vahele on vesi ja lõhe,
mis peatab kõik siin, ohe.
  Unistad draakonist, kes üle vee
tuleb tiibade kohinal,
kel selge see kolgatatee,
usud ja loodad õhinal.
  Päevad üht nägu vaikselt veerevad mööda,
sina sööda eneseusku unistades ööga.
Draakongi ootab ussina maal,
ootan kuis tuleb tigevaal,
kes neelaks mu alla ja ära siit viiks,
sest tulla ma tahan üle vee,
sest ainult nii saangi ma priiks!
 

Pëlqen!