Tuul lennutab kruusal kollakaid lehti,
taevas jällegi näha saab tähti.
Jahetus hääletult tühjendand ranna,
suve kuumus jahedal vihmal teed annab.
Sügavamale pähe tõmmates pütsi astun uksele,
jahe vihmapisk langeb põsele.
Päike madalamalt oma tiire käib,
päevgi palju lühem näib.
Astudes poriloikudest mööda,
jalg juhtub lehti lendu lööma.
Hiljuti kuumuses voolas siin pigi,
nüüd kuiva jalaga uksele ei pääsegi ligi.

Pëlqen! 1