On surnud mu noorus,
sest see olid sina,
on surnud mu voorus,
sest purjus olen mina.
Sinililled sulgenud sul silmad
ja muru tekina peal,
olgu millised iganes ilmad,
sul nüüd igavesti on hea.
Kiviinglit su haual ei ole,
kuigi risti seal näen,
loodant ingliks mul oled
ja hädas ulatad käe.
Sügisel sureb ka loodus,
järgi vaid jääb lootus,
et järgmine elu kevadel taas,
me naerust võib kõlada aas.

Pëlqen! 1