Langenud lehtedesse uppuvad kummikud,
kollakas kuma kui päikeseloojangu kummitus,
jalutan koera niitude vahel,
jalge all kruusa ja kivede katkematu ahel.
Tuulehoob lennutav vallatuid lehti,
taevas varsti näha saab tähti.
Tuul salli mu kaelast rebida tahab
ja pütsigi peast kisuks ulakalt maha.
Pilvenurk õhtukumas vihmaga ähvardab,
udu kui loorina heinamaid lämmatab.
Minagi koeraga juba ruttan,
et pääseks külmast sooja tuppa.

Pëlqen! 1