Langenud lehtede tasane laul,
päikese kollane sära kui au,
täidab väikese pargi mõisa ees,
kus ammugi ei ela ükski mees.
Tuul vaikselt tantsitab raagus sireli alleed,
pühalikult liiguvad pilved peatanud veed,
justkui arvanuks ei kõlba rikuda rahu,
mis siia meeleolupilti nüüd hästi mahub.
Mõisa tänavail ei liigu ükski inimhing,
vaikselt kuulda võib kuda pöördub aastaring.
Vahel vana vares mõne kraaksatuse teeb,
on tasane ja rahulik mu muidu heitlik meel.
Kuid äkki justkui ei tea, kust ilmub luule,
täitmatu elujanu ning rõõm ja loomislust!

Pëlqen! 2