Silmist peegelduv kõiksuse tühjus,
maalib sust sünge pildi valgele lumele.
Maneeridest kiirgav eneseuhkus,
haigusena saadav vist viimsele unele.
Sõnatult läbi elatud soovide kaootiline kaugus,
mõttede lõpmatu tulv.
Kauge tähe südant lõhestav soojus,
turgutav uni kui teadvuse surm.
Peegeldus pildist, mis fookuses väljas,
viitamas killustund minapiltide väljas,
karjumas mittekunagi saabuva korra järgi,
on sama lootusetu, kuid lõpmatuseni lõbus.

Pëlqen! 3