Lõikelilled kuivamas pliidi kohal pesunööril
nagu vana-Egiptuse laibad välja näitusel.
On sügis ja tuul vihmasel köögit
ähvardab rebida aknad oma seinaselt jäikuselt.

Ja otsa ei lõppegi vihm
kustkui vihaga kallab.
Külma tuule jäine rihm
kui näol peksaks ülevalt alla.

Kuid lilled kuivavad ära
ja seovad endas kohvi ning praekartuli lõhnad.
Tegemata suuremat kära
istuvad talve läbi aknaklaaside süles.

Lõikelillena läbi aastate eksiteerides
sa tegelt ei suregi ära,
sest surnud olid juba sündides
silmis Tšornobõli sära.

Pëlqen! 8