Pööripäeval.
Mu särgid nööril pesupulkadega,
nad minust tühjad, lahti nööbitud.
Üks nendest homme kohtub hulkadega,
nii mõnes neist on kuskil ööbitud.
Oo, milleks, milleks, härmatanud särgid,
te siit ei lenda,
vabaks lõksudest?
Tean vastust: saatus see ja aja märgid,
ei jätku tehnilistest nõksudest.
(J. Ü.)

Mu kujutluses pole need sel nööril särgid, vaid meie hinged, isegi mitte hinged - mingi osa meist, meie salajasim mõtteosake, milles tahaksime minna ja lennata ja tunda tuult ja vabadust ja kosmoserõõmu, sööstu päikesesse, aga samas me teame ka nende lõksude nõtkust ja lõtku, aja suhtelisust liikumises ja MAA külgetõmbejõudu, millest me ilma jääksime alludes tuulele.

Oh mu mõttelendu!

Pëlqen! 3