Meil ajaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvine
mei' lapsed jooksime.

Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käe kõrvas mind
tõi tuppa magama.

Küll üle aja tahtsin siis
ta kombel vaadata:
"Laps, oota," kostis ta, "see aeg
on kiir küll tulema!"

Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas -
ei poolt nii armas polnud seal
kui külatänavas!

Pëlqen! 1