Leiad kellegi... Oled temaga koos, tulevad tülid, probleemid, ei leia lahendusi, lähete lahku...

Oled kurb ja masenduses ja mõtled mida teha?! Kas on elul mõtet?!

Korraga tutvud mingi tundmatu kutiga keda pole eluski näinud. Arvas, et meist saavad sõbrad ja saitki. Mis edasi?! Oleme lihtsalt sõbrad?! Ei kõik võib muuduta ja... muutuski!! Sa hakkad teda usaldama ja tema sind. Tuleb mõte, et võiks kokku saada ja koos aega veeta. See oli tõsiselt hea mõte!!

Kui oli see päev kätte jõudnud, siis mis selgus?! Tütarlaps ilmus kohale kokkulepitud kohta, aga kuhu jäi noormees?! Noormeest ei ilmunudki välja!!!!

See oli maailma halvim uudis tütarlapsele, ta oli meeletult vihane, tahtis lihtsalt ära saada sealt kus ta oli... Ta oli pettunud, löödud ja vihane... Tagasi kodu poole sõites jõi ta koos sõbrannaga rongis, et oma sitt tuju ja viha kõik matta, aga mida see aitas?! Mitte kui midagi...

Tütarlaps jõudis kodulinna tagasi, astus rongist maha ja mõtles: "Mis edasi saab?!" Ta ei tahtnud koju minna kuna polnud tuju... Sai paar sammu edasi astuda rongijaamast kui kuulis et keegi hüüdis ta nime. Tütarlaps keeras ümber et vaadata kes tema nime oli hüüdnud ja see oli kunagine klassivend, kes jooksis tütarlapse poole. Tütarlaps oli tujust nii ära, et ta ei suutnud süveneda klassivenna juttu, ta lonkis koos temaga aga siis kui klassivend ütles: "Ma keeran siit ära," siis märkas tütarlaps et ta jääb üksi, ta embas oma kunagist klassivenda ja ütles talle „Ma loodan et sina ei saa kunagi nii haiget nagu mina täna sain... Ela hästi!“ Ja tütarlaps laskis poisist lahti ja jooksis pisarad silmis ära, kuna ta ei tahtnud kuulda, mida klassivend talle oleks veel öelnud...

Jõudes oma majani, vaatas ta seda korterelamut ja mõtles... „Kui ma lähen sinna, pean tegema ju näo et kõik on korras...“ Ta avas ukse ja läks korteri poole... Kui ta oli oma korteri ukse taga hingas ta sügavalt sisse ja avas korteri ukse ning tegi rõõmsa näo pähe. Ta tervitas kõiki rõõmsalt ja suundus oma toa poole, kui kostis kõrvalt toast küsimus „Kuidas läks?“ Tütarlaps ei teinud seda kuulmagi, vaid läks edasi. Oma tuppa jõudes, istus ta voodi servale, mõtles „Miks ta ei tulnud? MIKS??!!!?“ Ja vaatas telefonist noormehe pilti...

Möödusid päevad ja tütarlaps ei teadnud noormehest midagi, noormees oli nagu õhku haistunud... Ühel päeval tuli noormees tütarlapsega msn-is kirjutama. Noormees vabandas, et ei ilmunud kohtumisele, kuid neiu jääkülm, valudes süda oli nii ükskõikne selle kõige öeldu vastu... Aga pärides aru „MIKS?“ millele nooruk vastas „Anna mulle andeks, ma olin viimased 2 päeva tsüklis(enne kohtumist)“ Kas see on vabandus?! EI OLNUD!!!! Ja ta tõi vabanduseks ka selle, et jäi magama ja rongist maha... Tüdrukul oli ükskõik ja hakkas oma ellu uut Päikest otsima ja seda tegi ka noormees.

Möödus nädal või rohkemgi, kui tütarlaps oli koos juba ühe teise poisiga aga alati meenus talle too nooruk, kes ometi oli olnud nii armas ja hea, kuid nii paganama alatu... just see sama noormees, kes oli tema südamesse pugenud... See poiss kellega tütarlaps südameraviks koos oli, ei kestnud kaua, sest poisil sai vist isu täis ja jättis tütarlapse lihtsalt sinna paika ja ei teinud tast enam väljagi... Tütarlaps oli löödud, kuna teda kasutati järjekordselt ära... lihtsalt mängiti temaga, nagu oleks ta olnud nukk. Ta tundis ennast kaltsuna...

Noormees oli leidnud ka endale neiu kellega koos olla, aga see oli lihtsalt ühe peo käigus tekkinud afäär, juhtus väike aps ja neiu juba arvas, et tema ja noormehe vahel on nüüd midagi sootuks enamat!!

Tütarlapse ja noormehe mittesuhtluse vahel oli päris pikk paus kui nad ei suutnud rääkida üksteisega nagu enne. Suhtlused jäid harvemaks ja harvemaks...

KORRAGA muutus kõik ja nad hakkasid jälle suhtlema ja hästi läbi saama. Ehk olid mõlemad pisut kosunud... Tütarlaps oli juba ammu andestanud noormehele selle reetmise. Noormees pole endale seda tänase päevani andestanud, et nii läks ja ta on öelnud ja jääbki kordama „Ma keeraksin aja tagasi ja teeksin kõik teisiti kui saaks!“ Aga kahjuks ei saa aega tagasi keerata ja teha asju olematuks...

Pëlqen! 2