Kes ma olen? Lihtne küsimus, aga proovi sellele vastata. Vastates, et olen naine, siis defineerin seda oma füüsiliste keha tunnuste järgi. Öeldes oma nime, identifitseerin end nime järgi. Kas ma olen siis oma nimi? Ei ole, kes ma siis olen? Kas on üldse võimalik koguaeg teada, kes ma olen. Ma muutun koos ajaga ja mu elupagas suureneb, tulevad tarkused ja lähevad lollused, tulevad uued harjumused, puhuvad uued tuuled. Ma ei jää alatiseks selliseks nagu hetkel olen. Nii minu välimus kui ka hing muutuvad, aga kuskil siiski peab olema mingi põhi, millestki peab ennast ju muutma. See põhi tuleb sinu vanematest, nendest tulevad geenid, edasine tuleb, aga nende hoolitususest, iga laps on oma kodu nägu. Ma koosnen 60-65% veest, mul on organid, mul on aju mis koosneb 75% veest, aga kuskil peab ju ometigi olema peidus "mina". Kus see on ? Tunneme hinges valu ja rõõmu, kuigi mõtleme ajuga, tunneme valu sõrmes, kuigi aju teeb otsuse. Kus on peidus "mina", kas hinges või ajus? Hing on meie endi loodud , aga aju on meil koguaeg olemas, see ei muutu, aga hing muutub pidevalt. Kui hing on minu enda ehitatud, siis on võimalik, et see variseb kohe kokku. Aju , aga jääb. Hinges on peidus "mina", aga ehk on see "mina" vale, võib-olla ei ole see "mina" minu oma, äkki ma varastasin selle teiselt, äkki ma lõin illusiooni. Milles ma olen nii kindel, kuidas ma olen nii kindel, kuidas ma tean, et mulle ei meeldi oliivid, kuidas ma tean, et ma armastan oma poissi, kuidas ma tean, et mulle meeldivad just sellised naljad. Minu ehitatud majake on valmis kokku kukkuma, aga miski hoiab teda veel koos, see on keegi. Ta hoiab sellest kindlusest kinni, selleks et jääksin "mina". Aga kui ma ei tea kes ma olen, siis kas on mõtet kinni hoida. Las varisegu kõik kokku, alati saab ju alustada otsast, alati saab luua parema "mina", aga ma ei tee seda, ma hoian kümne küünega kinni oma "minast". Miks?

Minu hing on minu sees, minu hing kasvab, aga kas minu hing on reaalsus. Mulle meeldib suvi, kellele ei meeldiks, seega see osa minust on varastatud või olen ehk hoopis mina originaal. Ma olen pahur ja tusane, olen riiakas ja kuri, olen otsekohene ja vastik, olen rõõmus ja hea, olen naljakas ja kena, olen tore ja armas, olen originaalne. Teades nende sõnade tähendust teate milline ma olen, aga te ei tea mis on minu panus sellesse sõnasse. Te ei tea millise varjundi ma annan sellele sõnale, te ei tea mis tunde tekitab minus see. Kui ma naeran siis südamest, aga igaüks naerab erinevalt. Kõigi kohta käivad mingid sõnad, aga nende sõnade mõju koos on erinev, nende sõnade kooslus on erinev. Erinevad omadused kas elavad sümbioosis või parasiitluses. Sümbioosis üks täiustab teist ja vastupidi, aga parasiitluses üks varjutab teise. Mu hing koosneb sõnadest, mis ma olen loonud ja endale omaks võtnud, sõnadest millest ma ei taha lahti lasta ning mida ei taha ma kaotada. Mu hing on kinni sõnades, mille tähendust ma ei tea, see kaotabki "minu". Nende sõnade ja tähtede tähendust pean ma teadma mis on minu sees, ülejäänud ei ole tähtsad. Ma pean teadma, mis on minust. Unustades või mitte teades nende tähendust, ei tea ma ka seda, kes olen "mina".

Proovige üks päev elada ilma "minata". Unusta üheks päevad kõik oma mured mis tekivad sellest et ta tegi "mulle" haiget, et ta "mind" ei armasta, et ta püüab "mind" petta , et ta usub "minusse". Kui keegi ütleb sulle halvasti, siis ära mõtle et ta ütles "mulle" halvasti, vaid mõtle nendele sõnadele mida ta ütles. Midagi ei juhtu kui sa mõtled nedele sõnadele mida ta lausus, probleem tekib siis kui sa mõtled et ta ütles selle lause just "minule". Kaota end üheks päevaks.

Pëlqen! 4