ARTIKKEL SÕBRANNE ÜLLEST ..KELLE KOERA KUTSAD MUL KÕHUPEAL TRALLITAVAD ....ICCKutsikapesakond nõuab hoolt ja pühendumist (1)
10.03.2007 00:01
Karin Klaus, reporter


Kommenteeri | Loe kommentaare

Koertel kestab kevadine beebibuum. Leheveergudel ja Internetis pakutakse müügiks kümneid kutsikaid ning neljajalgse sõbra soovijad püüavad teha valikuid, millisest tõust, soost ja hinnaklassist koera osta.

Ülle Pirni kodu on parasjagu viie pereliikme võrra rikkam: mööda tube tuustib bernhardiin Steffi viis kutsikat. Kuus nädalat vanad koerapoisid Pantšo, Paco, Posse, Lasse ja Sunday on juba väikese põrsa mõõtu ja neli neist on lähipäevil uutesse kodudesse kolimas. Peresõber või näitusekoer? 17 aastat koeri kasvatanud Ülle sõnade järgi tuleb kutsika ostmist planeerides endale selgeks teha, kas soovitakse lihtsalt peresõpra või tegelda tõuaretusega. Loomulikult võib ja saabki tõuaretuskoer olla samal ajal perekoer, kuid aretusele mõeldes peab kutsikat valima palju suurema hoolega. Võhikule tundub enamik koeri võrdlemisi kenad, asjatundjad hindavad looma juures aga tõustandardite peensusi, alates koonu tõusunurgast ja sabahoiust karvavärvini. Kõigepealt peilitakse välja pesakond, kus võiksid eriti kaunid ja tugevad kutsikad sündida. “Vaadatakse, kelle vanemad on näitustel tšempioniks saanud,” seletab Ülle. “Tõukoertel on klubid, kes infot jagavad, staažikad kasvatajad on omavahel tuttavad ja teavad, keda võib usaldada.” Kutsikat valides vaadatakse nii ema kui isa väliseid omadusi ja kindlasti iseloomu. Tõukoera ostmine tähendab tihti näitustel käimist, mis nõuab stabiilset närvisüsteemi. Koer peab olema rahulik ja kuulekas, ta ei tohi näitusel sadade koerte ja inimeste saginas endast välja minna, vaid peab rahulikult oma esinemisjärjekorda ootama. “Steffi saab aru, kui ees ootab näitus, ja läheb kohtunike ette erilise väärikusega,” kiidab perenaine. Koer on nii kuulekas, et laseb külma rahuga kohtunikel hambumuse kontrolliks käe oma hiigellõugade vahele pista. Pärast järjekordse tiitli saamist on endaga rahul nii koer kui peremees. Heast perest pärit kutsika vanemad ei tohiks kunagi olla juhuslikud. Paberiteta, “armastusest sündinud” kutsikas maksab küll poole vähem, kuid arvestama peab terviseriskidega, koerad võivad olla lihtsalt nõrgemad. Iga näitusel saadud auhind ja sertifikaat tõstab koera tulevaste kutsikate väärtust. Korralikust perest koera paberitest võib lugeda tema sugupuud viis põlve tagasi. Uus kutsikaomanik saab kaasa lepingu, üle kontrollitakse loomakese tervis. Kui kutsikat koheldakse halvasti, on lepingu järgi tema ema omanikul õigus loom tagasi võtta, samuti võib mingite vigade ilmumisel uus omanik kutsika tagastada. Ema pole vabrik Steffile on praegune pesakond kolmas. “Tavaliselt on tõuaretuses koerale paras ilmale tuua viis pesakonda,” selgitab Ülle. “Kahjuks on kasvatajaid, kes teevad tõukoerast rahateenimisvabriku ja püüavad kutsikaid saada isegi kaks korda aastas. See kurnab looma ja kutsikad kipuvad jääma nõrkadeks ning väikesteks.” Ülle ütlust mööda kasutatakse mõnikord nippi, et kennelliidust võetakse tõupaberid vaid ühele pesakonnale aastas, teine pesakond “tehakse” ja müüakse salaja, paberiteta ja poole odavamalt. Rahateenimise vankri ette saab rakendada ka isase koera, sest paaritamise eest teenib isase koera omanik kutsika või selle keskmise hinna. Sedagi kiputakse vahel ära kasutama ja sunnitakse koera liiga palju “meestetööd” tegema. Üle kahe paarituse kuus on juba kurjast ja isane võib pidevast armurõõmude pakkumisest üsna otsa jääda. Koertekasvandused, kus peetakse tõuaretuse ja kutsikate müügi eesmärgil kümneid koeri, pole Eestis väga levinud. Ülle neid eriti ei poolda, sest tema meelest ei suuda kasvatajad sellisel juhul kõikide koertega vajalikul määral tegelda ja kutsikate elujärjest tagasisidet saada. Hea omanik on alati huvitatud, kuidas tema koera kutsikatel käpp käib. Ülle on käinud vana-aastaõhtul Steffi lapselapsi ilmale aitamas ja rõõmustanud koos uute koeraomanikega, kui Steffi tõuliini kutsikad on mõnel näitusel esikoha võitnud. Bernhardiinikutsikas maksab Eestis 5000 – 10 000 krooni, paberiteta koer 3000. Kutsika nn omahinnaks tuleb Ülle jutu järgi umbes 1000 krooni, ülejäänu kulub toidu, kaitsesüstide, tõutunnistuse ja loomaarsti peale. Rongaemad ja karjäärimutid Kui peresse võetakse emane koer, tuleb varem või hiljem otsustada, kas soovitakse kutsikaid. Kui kutsikaid üldse ei taheta, on parem koer steriliseerida noores eas. Siiski soovitatakse üldjuhul planeerida vähemalt üks pesakond, et vähendada mõningaid terviseriske. Emadus pidavat hästi mõjuma koera iseloomulegi. “Täpselt nagu naistel: koer muutub leebemaks ja hellemaks,” kirjeldab Ülle. “Ka välimuselt läheb ta ilusamaks ja kasvab natuke suuremaks.” Mittepoeginud koer kipub kasvatajate kogemuse kohaselt minema “karjäärinaiseks”: peab iseennast maailma keskpunktiks ja käitub mõnevõrra upsakalt. Samal ajal tuleb ette ka “rongaemasid”, kes poegi küll toidavad, aga on nende suhtes ükskõiksed. Järjekordse pesakonna sündides kolib Ülle nädalateks koerapere kõrvale kitsale kušetile. Peab olema valvas, et ema kogemata unisena mõnele pojale peale ei keera. Praegu on muidu hoolitsev koeraema Steffi teda valusalt närivatest ja nisadest tirivatest koerajussidest parasjagu tüdinud ega kurvasta perenaise sõnul eriti, kui pojad kodust minema viiakse. Koju toodud kutsikat tuleb algusest peale õpetada kuulekaks ja viisakaks. Kutsikad on nagu inimlapsed: nõuavad täit tähelepanu, proovivad pidevalt piire ja kui omanik pole küllalt tugeva loomuga või ignoreerib vallatusi, hakkab loomake peremehetsema. Kui kutsika isa ja eriti ema ei salli mingil põhjusel lapsi ja võõraid inimesi, on kutsikadki tavaliselt ebasõbralikud. Samal ajal rikub hea koera iseloomu mõnikord peremehe käitumine. Tihti pakub omanikule lõbu, kui kutsikas tigetseb, ajab kasse taga, haugub ja lõriseb, sajakilose koera puhul on see komme aga väga ohtlik. Kutsikas õpib tundma sõna “ei” tähendust, kui peremees pärast pahanduse tegemist teda koeraema kombel turjast kergelt raputab. Steffile piisab keelamiseks vaid kaelakarvadest kinni võtmisest, tema ju ei tea, et perenaine sajakilost looma ammu liigutadagi ei jõua. Truu nagu koer Hea koera kasvatamiseks tuleb temaga palju aega koos veeta. Bernhardiinid nagu teisedki koerad ei talu üksindust või veel hullem - pidevat ketispidamist. Pereliige Steffi solvub, kui ta tähelepanuta jäetakse. Näiteks kui teda autoga sõitma ei võeta, kaevab koer protesti märgiks Ülle aias üles nii mõnegi ilutaime. Kaks aastat tagasi suri Steffi peremees, Ülle abikaasa. “Mõlemad koos viimase allesjäänud kutsikaga ulgusid kohutavalt, kui mees majast viimsele teekonnale viidi,” meenutab Ülle. “Matustele me teda kaasa ei võtnud, kuid pärast käisime koos mehe haual. Seletasin talle, et peremees puhkab nüüd siin.” Murest murtud koer hakkas pärast seda kodust ära jooksma. Steffi läks otsejoones kalmistule ja lamas peremehe haual, kuni Ülle talle järele läks. Koer ajas hullusti karva maha ja kõhnus “Olime teineteisele toeks ja praegu on ta õnneks jälle endine,” ütleb Ülle. “Ta on tõeline perekoer ja armastab meid üle kõige. Suureks rõõmuks on ta meie pere lastele, kes nurisemata aitavad kutsikate eest hoolitseda.”

Kas soovitad lugu teistele lugejatele

Pëlqen! 3