Ühel päeval palus õpetaja lastel paberile kirjutada kõigi kaasõpilaste nimed – üksteise alla nii , et iga nime taha jääks ka ruumi . Järgmiseks palus õpetaja õpilastel mõelda , mis on kõige parem asi , mida nad selle või tolle klassikaaslase kohta öelda oskavad. Need kõige paremad asjad palus õpetaja paberil olevate nimede taha kirjutada . See oli raske ülessanne ja võttis terve tunni . Enne vahetundi minekut korjas õpetaja kõigi laste käest paberid kokku. Nädalavahetusel kirjutas õpetaja iga lapse nime eraldi lehele ning selle juurde kõik toredad kaaslaste lehtedelt pärit märkused . Esmaspäeval sai iga laps oma nimekirja . „ Kas tõesti ? „ kostis sosinat . „ Ma ei teadnudgi , et ma kellegi jaoks midagi tähendan ! Ma ei teadnudki , et teised minust niimoodi arvavad . Ma ei teadnudki , et teised minust niimoodi hoolivad „ . Seejärel polnud neist nimekirjadest enam kunagi juttu . Õpetaja ei teadnud , kas lapsed on neist omavahel või vanematega rääkinud . Aga see polnudki tähtis . Ülessanne oli oma eesmärgi täitnud – õpilased olid sõbralikud ja õnnelikud . Nad olid rahul endiga ja rahul teistega . Mõned aastad hiljem hukkus üks õpilastest missioonil . Õpetaja läks matustele . Kirik oli täis noore mehe sõpru . Üksteise järel möödusid nad sargast , et lahkunuga viimast korda hüvasti jätta . Viimasena läks kirstu juurde õpetaja . Kui ta seal seisis , pöördus tema poole üks kirstu kandvatest sõduritest : „ kas teie olite tema matemaatika õpetaja ? „ Õpetaja noogutas . „ Ta rääkis teist väga tihti „ ütles sõdur seepeale . Pärast matusetalitust kogunesid mõned endised klassikaaslased punti . Ka hukkunu vanemad seisid sealsamas ning ootasid silmnähtavalt võimalust õpetajaga vestlemiseks . „ Me tahame teile midagi näidata „ , ütles isa rahakotti taskust välja tõmmates . „ See leiti meie poja surnukeha juurest . Me mõtlesime , et teie tunnete selle ära . „ Rahakotist ilmus lagedale päevinäinud paberileht – mitmeid kordi volditud , parandatus ja kleebitud . . . Õpetaja teadis paberit avamatagi , et tegemist on ühe lehega nendest , mille peal seisid kõige toredamad asjad mida kaaslasele öelda . . . „ Me oleme alati tahtnud teis selle eest tänada „ , ütles ema . „ Nagu te näete , hindas meie poeg seda väga „ . Kõik endised kaaslased tõmbusid lähemale . Üks neist naeratas ja ütles : „ Minul on oma nimekiri ka alles . Seisab minu kirjutuslaua kõige ülemises sahtlis . „ Keegi naine ütles : „ Minu abikaasa palus , et me selle nimekirja oma pulmaalbumisse kleebiksime . „ „ Minu oma on minu päeviku vahel „ , teatas järgmine noor naine . Üks meestest tõmbas taskust oma kalendermärkmiku ja näitas narmendavate servadega lehte . „ Mina olen seda koguaeg endaga kaasas kandnud „ , ütles ta . „ Ma arvan , et meil kõigil on oma lehed alles . „
Õpetaja oli nii liigutatud , et ta pidi istuma . Ja nutma – ta nuttis nii langunud poisi kui kõigi teiste pärast , kes tema ümber olid . Elades koos ja kõrvuti teiste inimestega unustame me sageli , et ühel päeval lõppeb iga inimese tee – ja , et me ei tea millal see päev saabub . Seepärast peaks inimestele , kellest me hoolime , ütlema , et nad on midagi erilist ja olulist . Ütle neile seda enne kui on hilja .

Pëlqen! 2