.

Niisiis, Päevik!! Kirjutan sulle esimest korda...ausalt...et nagu selles staadiumis tõepoolest ei ole varem kirjutatud! Et siis, kui tahad, ole osake massist ja jäta mind maha, nagu kõik teisedki onju...ja et tõeliselt sulanduda massi – püüa mind siis taas korjata...maast!!  :o)))

 

Ühesõnaga, tegemist saab olema tõeliselt hariva kirjatykiga, mis, tõsi, on kaugel igasugusest objektivsusest, ning kõik...ee...vähemalt kõik „L” tähega algavad nimed on absoluutne fantaasia ja väljamõeldis, ning ei oma absoluutselt midagi ühist kõigi „vabas looduses” ringi jooksvate „L” tähega algavate nimedega seltsimeestega....

 

 

Ühesõnaga...TÄIESTI P****S!!!   ...ja veelkord...veel kaugemal p****s, kui see meile meeldiks...

 

Kahesõnaga, kuna pikk sissejuhatus on oskus, mille eest sain kutse Keskerekonda, siis ei valmista ka seekord valijatele pettumist – veel lähima 6 rea jooksul ei jõua me teemasse...

 

Isegi..ei...tõenäoliselt on tegu kirjatükiga, mis garanteerib mulle lühikese, kuid omapärase elu poissmehena, ning, kuigi, ma tean, et asi ei ole seda väärt...ei ole ratsionaalsus kuulunud mu väheste arvestatavate iseloomujoonte hulka...

...autori veerandtund on seega ammendatud...

 

ET siis...MINSK, Valgevene!!!

 

Täitsa lagi trip...juba enne Pärnut oli see nii :o)    Nimelt suht haruldasel moel kasutasid onud sinnasõiduks maanteetransporti....mis siis hõlmas endas kahte afferisti ja nende suurt eeskuju Jurat, kes on rikastanud meie, kui kogu lääne-Tallinna sõnavara erinevate ja erakordselt kirjeldamatute väljenditega, nagu:

Korotse: bläääd, tak i nihhujarili do momenta, kogda nado bõlo ahhujarit stobõ vovremja võhhujarili, no nahhui tak ze i ne dohhuiarili....

 TÕLGE: sõitsime linnast välja, kuid kuna olime graafikust maas, jõudsime piirile tipptunnil, ning väljasõit hilines....

 

Palun loe nüüd veelkord see algne variant ja sa saad suurepäraselt aru, mis oli õhus....

Et siis...kui mulle keegi räägiks seda, siis ma ei usuks, AGA ütleb ju vanasõnagi: sõima meest, aga mitte tema neegrit!!   ...ja siinkohal ka loo koomilisem külg: sel vanasõnal pole vaabsee pistmist käimasoleva teemaga...

 

MINSK!

Linn, mis on väärt mainimist, kuna see on suur, puhas, korrapärane!!!  Ja ilus...ning mis peamine – nad oskavad seda ilu arusaamatul kombel eksponeeridsa ilma venepäraste ülepingutusteta.

 

Tunnistan, et algselt olin pehmelt öeldes eksiarvamuste küüsis...et nagu ilma näinud suur poiss, aga siiski – igaks juhuks pakkisin kaasa tropeltkoguse tualettpaberit!

On imeline, et inimesed elavad siin hästi...sigahästi siis! Täpselt, nagu elati vanas N-liidus...lihtsalt paremat elu ei teatud, kuid oldi kindlustatud võimalike kapitalismi tõmbetuulte eest. Neid siin lihtsalt ei ole...kõik käib...tsiteerides klassikuid: „varem koostatud plaani kohaselt ja järelvalve all”  Ja nii ongi! Et siis, kui oled keevitaja, transportnik, keefiri segaja, või antennimeister...vahet ei ole – kuni kannab jalg, kukub aasta ja seletab silm...seni on sul garanteeritud...eee....muretu vegeteerimine. On naljakas, et erinevatelt allikatelt saime pidevalt erinevat infot keskmise palga kohta, mis jäi siiski 250-500 USD piiresse. Kui olla aus, siis olen minagi sellise raha eest töötanud...kui ma olin suht kasutu...aastal 1997 ntx. ;o))) Ebahuvitav...

 

Teisisõnu...me olime kohal. Selgus, et Jura on tegelt valgevenelane, mis kindlustas meili suht sooja vastuvõtu isegi piiril(pressiti vaid 1 „Vana Tallinn” piiritsooni räige rikkumise eest, mis seisnes selles, et me ei andnud passe ära kolmekesi koos, vaid nats eraldi) ning naerul näod olid saatmas meid kõikjal tööl, kodus ja puhkehetkel...

 

...edasine kirjutis lünkliku mälu alusel, 5 päeva hiljem Amsterdamis, kuna nägin siin taas arvutikuvarit...

 

Päev 1 Minskis....või siiski selle õhtupoolik. Inga – tumedajuukseline kaunitar mäe alt poest seletas, et süüa ei saa enam kusagilt peale kella 23!!  Ja tal oli õigus...me ei saanud süüa mitte kusagilt.Kolleeg, lahedik, rääkis parema tegevuse puudumisel ära mingid supiköögi blondi kontingendi ja aeg möödus linnutiivul...nende jaoks. Meil oli vaja süüa...ma oloeks suppi eest valmis olnud karsklaseks hakkama...   TAKSO! Tyhi koht, aff on teist nädalat tööl ja tal pole aimugi, kust saab suppi. Samas, tydrukute kohta see ei käi – millise raha eest vaid soovid...ja maksa topelt, ning võid ta välja väänata, kuni saad oma supi...loogish...kahjuks vastuvõetamatu.

 

Meeleheide oli juba käegakatsutav, kuid, nagu ütleb vanarahvas: kus häda kõige suurem, seal stripikas kõige lähemal....tõsi, et sellise asutusega tegemist selgus alles pärast esimese viina ja salatite laualetoomist...

Aga tegelikult oli kõik kena. Sigapuhas kena hubane kohake, tantsupõrand suht arvestatava suurusega ja lava, mille otstarveks eeldasin esialgu valmisolekut elavaks bändiks...eee...ja midagi elavat sinna varsti tekksiki. Nokkisime kenasti salatit ja piilusime kergelt tytarlapsi, kes allpool oleval põrandal tantsisid, kui äkki tundsin end kuidagi ebahuvitavana – räägin küll, aga keegi ei kuula! Pilt selge...ühel oli juba ülekeha ülipaljas... ;o)  Ja ütleme nii, et ei saanud ka mina jätta tõdemata, et nurisemine mistahes proportsioonide osas oleks olnud ilmselgelt liiast...  Kusjuures, toit oli tõsiselt maitsev kenasti serveeritud ja vodka suisa venis pudelist välja...ning, mis siin salata: ka sissepääsu hind kõrgema klassi stripklubisse oli koha vääriline, Eesti rahas siis 5 krooni, kogu selle lõbu eest :o)))))

Pikalt seekord ei lakkunud...kes jäi leitud naistega edasi nillima, kes läks koju ära...kusjuures mina kuulusin nende viimaste hulka.

Päev 2. Ärkasin...kõik normaalne. Kerge tee ja kuna ees ootasid 4 tõsist kohtumist, siis hommikul me jooma ei hakanudki....

 Päeva sai kudagi suure uinja-muinjaga õhtusse. Oli selge, et suured asjad hakkavad juhtuma hetke pärast, seetõttu otsustasime hetke ennetada. Kahekesi olime Jurast tugevamad ja eemaldasime ta tagumiku alt firma bussikese, millega linna peale laiama tõttasime. Esimene auk osutus jamaks...kohe näha, et olime veel amatöörid...lakkusime nats õlut ja kuna silma hakkas vähe kaunist otsustasime stiilselt lahkuda....liiatigi oli klubi ees sootuks lõbusam....  2 minutit hiljem: hõbedane bussike teeb kiiremad kesklinna suunas....ja sees on meid seal vähemalt 2 x enam, kui algselt!  Tibid teavad vähemalt klubisid...eee...või me arvasime, et teadsid. Rangelt soovitatud „parim Minskis” diskoteek osutus suht muljetavaldavaks, kui arvata välja pisiasi, et kõik diskopepud jäid vanusevahemikku 17-19!!  Krt. ILMSELGELT pidi midagi ette võtma...ja võtsingi: 10 EURi eest soetasin mingilt kõurikult nokamütsi, surusin selle tagurpidi pähe, kiskusin särgi püksist...ja laxust tuli päike pilve tagant välja – avastasin end mingi blondimajandusega bändile näppu viskamas...

...rohkem nagu väga palju ei mäleta ;o)  Kolleeg läks ammu juba kaduma, minu mütsist oli saamas ikoon ja mul oli tegemist, et seda siiski hetkekski enda peas hoida....vodka granaatõunamahlaga maitseb suurepäraselt ja kuigu tean, et see tähendab katastroofi hommikul, tellisin lauda veel ühe pudeli....

Päev 3

...viskan toast välja pärdikud ja nende tööteemalise propaganda, kuna täna ei ole see päev, kus suudan silma lahti teha...lõpuks siiski ärkan. Vaikne on...mõnus. Väriseva käega avan kraani, vajutan nuppe ja veedan veerandtunni koos 4 miljoni mulli, ning ühe pisikese õllega...tegudele, seltsimehed! Kuna lipsu siduv käsi kipub värisema pean otstarbeksks veel ühe pisikese õllel lahendamist....

 
Kolleegid pole kaugel! Võtan takso!  Stolise rahuga olen tunnistajaks, kuidas taksisti kõõm lendab tuuleiilist tõugatuna sujuvalt minu kohvi sisse!!   Bljaaad....

 
Kell on mingi 20 paiku...loeme päeva lõppenuks. Raffas on omadega jummala läbi...Jura saab auto vaevu „koduni” AGA paraku pole see päev, kus puhata saab...

Osad meist on juba naistesse kadunud, osad kohe kadumas....ja mina....mina, pisike...mina olin ka kohe kadumas, kuigi ma seda siis veel ise ei teadnud. Vaatasime rahulikult telekat, limpsisime õlut, nautisime Jura naise tehtud grill-liha...ja siis...siis see juhtus – telefon helises...

Vahepealne oli jama, skipiks selle...longin sundimatult „Overtime” klubi trepist üles...stiilne, ei ole midagi öelda. Tõsi, veel on vara...klubi peaaegu tühi, AGA naisi....OUGAAD, milliseid naisi on kõik kohad täis.... :o)  Heh, ei midagi uut...ainult tasa ja targu, nagu ütles Tammetõru seikluste patrooni – teo „kadunud vanaisa”.

 
Õppematerjal edasijõudnutele: kuidas juua maha miljon...ühe õhtuga!!

 ...ja kohe saan aru, et ma olen kaine!! Liiga kaine siis...ta on ju hamster!!  Teistel, muidugi on lõbus, aga mina...miks kurat on nad minule hamstri jätnud....mitte, et mul midagi näriliste vastu oleks, aga siiski...nuuh, juba ette tõotab tulla õhtu, mis kindlasti ei saa olema sündmustevaene...tellin rummi...topeltrummi!!!  Deemet, hamster maigutas ka kahtlaselt...ja ma olen kindel, et ta ei taha järjekordset pähklit....

 

Pärast kolmandat suurt koksi on juba parem...palju parem siis. Enam ei vaeva pead selle üle, palju on mõnel tydrukul põskedes porgandit, või miks kõik ümberringi suitsetavad...pisiasjad. Näitasime raffale, kuidas tegelikult tantsima peab...eee...teenisime isegi pisikese aplausi ja tulemus oli igati ootuspärane – kui hamstrineiust vabanen, siis tegevust jätkub kuhjaga...  Tundub, et pandavaid Eesti affe ei satu siia just iga päev...

Tellin järjekordse koksi ja naeran südamest: stjuuardess, kes eelmisel korral tuli muljet avaldama ja pärast mind tellis: „...whatever he took, I´ll take the same...” istub nüüd õnnetu näoga selle „the same” taga ja vaatab mulle otsa suht anuva pilguga...  Muide, kui see on starteegia, kui selline, siis väga hea ja töötas suurepäraselt. Loomulikult aitame...eee...Irinat ja loomulikult Irina juba teadis, et ma teda rõõmuga aitan ja Irina oli juba korraldanud ka selle, et sekund hiljem leidsin end tantsupõrandalt...ja lähema uurimise jooksul mitte päris üksi...

 
Võtane veel pisikese joogi...kuid seekord mitte tavalise – palun tuua mingi suuuuure ja sigamagusa naiste joogi...ja baarmen ületab end seekord. Usun, et tegemist oli mingi Amaretto ja ananassimahla derivaadiga...maitsev, kusjuures...

 

Õhtu esimene tagasilöök: kolleegil on kõik veri voolanud alakehasse, aju täiesti kuival ja prioriteedid täiesti paigast ära....vaja kiiresti naisega siis „koju” minna. GREAT, kes vaidleb??! Mul oligi plaanis ainsaks nummiks affiks jääda klubisse...paraku, mitte nii ei pidanud see minema. Tegime veel kiired joogid ja siis veel ühed...ja kurat, kes tellis lauda üüratud pina-colado klaasid?!  Selge...nais-närilised tegid oma käigu...oluline on nüüd valvel olla...

 Kolleeg palus tulle korra suitsule...PERFECT, ma juba kartsin! Point ju selles, et kumbki ei suitseta! Nimelt sõbranna tal üksi ei liigu...ja kuna tal vaja, siis on minu kohus seni hamstritydrukut lõbustada....  Siinkohal jätan välja rõvedused ja lubadused, millega mind siiski nõusse saada ja nii korralikud poisid lahkusidki diskomajandist kenasti kella 1 paiku. Seda siis hetkeks. Kuna mitte miski ei suutnud mind „loomakaitsjaks” sundida ja ka noored lõpetasid tunnikesega, siis oli hea põhjus oravatüdrukud kihku pessa saata, vabandusel, et meil on ees sigaraske tööpäev ja seljataga magamata ööd...eee...mnjah:o)))

Sekund hiljem olime siis tagasi klubis....

 
Kusjuures, hiljem oma kulusid raamatupidamisele esitades võin seekord uhkusega teatada, et jutud turujuhtide üle-euroopaliste lambiteemaliste padujoomiste korraldamises süüdistamine on absoluutselt alusetu laim. Ka varajasel hommikutunnil kellegi pehmele rinnale toetudes ei unustanud hetkekski missiooni, milleks oli kohaliku elu-olu, geopoliitilise olukorra ja majanduse mikrokliima tundmaõppimine... 

Tegevus, mis osutus tegelt suht tulemusrikkaks, kahju vaid, et muffigi ei mäleta, mis kõrva taha sai pandud. SIISKI, selgus jahmatamapanevaid fakte, mida juba niisama ei unusta. Nimelt tahtsid kõik...ERANDITULT kõik noored, kellega rääkisime sealt maalt minema saada, paraku ei lase neid keegi iialgi üle piiri...ja kui lastaksegi...ee...siis enamuse suur ja roosa unistus on elama minna...Venemaale!!  Eriti trenditeadlikud mainisid isegi Peterburi ilu ja luulehõngu...   See vast oligi kõige kurvem leid, jäi mulje, et presidendi dekreediga on keelatud ka unistamine. Seda vähemalt ajavahemikus kella 18-06-ni.

 

...kell hakkas 5 saama a mõni mittedzentelmen nimetaks seda „jagamise ajaks” ja oh kurat küll, kus seal oli materjali...aga oluline kõigepealt: rumm...topeltrumm ja mineraalveed mingitele pikkade tagajalgadega, kuid ilmselgelt janus kannatavatele tydrukutele...normaalne, rsk. hakkab looma ;o)))

 

...õhtu suurim hämming: kuulen Eestikeelset ropendamist!!  Igaks juhuks väljendan oma hämmingut maarjamaa keeles. Tulemuseks siis naaberlauast suured-suured silmad ja üks lahe tüüp, kes mulle kaela langeb ja huvi tunneb, et mida kuradit??! Selgub, et me oleme suht kohanemisvõimeline ja ka muidu tegija rahvas...meid on kõikjal. Nii Bakuus, Alma-Atas, kui ka Minskis ei ole mingi kunst omataolise otsa joosta...RESPECT!

 

...siinkohal siis teeb Eesti kogukond ringi vodka-martinid, suraka tequilat ja peale toitva pina-colado...ja maailm on veel grammi võrra kaunim :o)

 

...järgneva tunni-paari jooksul toimuv ei kannata ilmsiks tulekut...

 

Apartmenti jõuan ÜLIMALT vaevatud olekus 7.30 paiku...12-ndal katsel taban lukuaugu...loobun riietest ja püüan uinuda. Ebamugav, rsk...midagi on nagu suus. Silmade avamisel selgub, et olen üritanud uinuda hambaharjaga hambaid rookides...lõpetan tegevuse stolise rahuga, leian voodi...ja otsustan siiski meilid ära lugeda. Samas on tunne, et peaks midagi ka Solele lugeda andma...siit siis ka antud kirjatüki üdini segane ja joogisena kirjutatud sissejuhatus... ;o))

 

Epiloog.

Kirjanduskriitikud võivad ehk tunda huvi, et kuhu kadus siis lubatud miljoniteema? Sellest niipalju, et käisin 6 x rahaaparaadi juures, mis asus garderoobis...ja iga kord väljasta see mulle 200 000 rubla....

Huvitav, paljud viitsivad nüüd Valgevene Rubla kurssi uurida. (huvitav, kas antud lauses tõesti kirjutatakse „rubla” suure algustähega?)

 

 

Pëlqen! 9