Reeglid on siis lihtsad. Et kommenteerige ja hinnake vastavalt meeldivusastmele. Kriitika võtan avasüli vastu, niiet KRITISEERIGE! :) Ma tean, et ma ei ole veel valmis kirjanik, aga ma pürgin sinnapoole, et mul oleks võimalikult vähevigane jutt. :) Nimede kohapealt nii, et ainult Marko ja Sandra on sellised "Eesti pärased" ja viimast saab hääldada ka edukalt inglise päraselt ;) Järgmises juhtumis nagunii Markot enam ei ole, niiet see viga saab parandatud. Oletage niikaua, et Marko on Eestlane, kes on tulnud tööd tegema Rainwoodi. Kõik tegevus toimub välismaal, aga kui ma selle Inglise keelde ümber kirjutaks, siis oleks nii mõnelgi raskusi lugemisega, halvemal juhul minul kirjutamisega. :) Veel lisan, et kuigi jutt võib sarnaneda mõnele krimisarjale, siis mõte on ikkagi minu oma ja täiesti ise ka kirjutatud. Selle juhtumi puhul Marko lihtsalt täiendas mu mõtteid. :) Ilusat lugemist! :)

II osa.

Sandra ei saanud mahti vastatagi, kui kuulis enda selja tagant kedagi hüüdmas. Ta vaatas selja taha ning suunas siis pilgu neljandale korrusele, kust hääl tuli.

„Sandra, Marko, tulge üles, me leidsime veel juhtniite.”

„No mida nad veel leidsid?” oli Marko veidi tüdinud häälega.

„Selleks me üles lähmegi!” iroonitses Sandra.

„Kas midagi on halvasti?” ei saanud Marko naise kehvast tujust aru.

„Ei, lähme nüüd kuulama, mida kriminalistid leidsid,” kutsus Sandra kolleegi.

„Niisiis, mida te leidsite?” pöördus Marko mõrvarühma poole.

„Selle,” vastas üks kaastöötajatest ja ulatas kilekotis oleva asitõendi.

„Pesu?” ei saanud Sandra millestki aru.

„Jah, see on ta algne pesu. See oli tal seljast lõigatud ja punane asemele pandud. Seda tõendab ka see, et laipa on liigutatud.”

„Selge,” tegi Marko märkmeid ja lisas, „kui veel midagi selgub, siis andke kindlasti teada.”

„Nägemist,” sõnas Sandra ja jooksis Markole järgi, „kas me peaks rääkima?”

„Ei, millest?”

Sandra hakkas kogelema: „Ee, ei ma ei tea. Vahet pole. Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki sa tahad. Unusta ära.”

„Kõik on korras, kas viin su koju?”

„Jah, palun tee seda,” nõustus naine.

Nad istusid autosse, kinnitasid turvavööd ja lahkusid. Peagi peatus sama auto, must Ford Mustang, Sandra maja ees. Ta avas oma turvavöö ja hakkas väljuma, kuid Marko peatas teda.

„Oota!”

„Mis on?”

„Mis kell sa homme tööle tuled?”

„Nii, kell on pool üks öösel, ma olen üsna väsinud, ja normaalne uneaeg on kaheksa tundi, seega umbes 10 ajal.”

„Selge, näeme siis. Pane vaim valmis, sest ka homme läheb meil üsna pikalt.”

„Näeme,” jättis naine hüvasti.

Marko sõitis ära ja Sandra seadis sammud korteri poole. Ta keeras ukse lukust lahti ning siirdus otsejoones vannituppa, eemaldades samaaegselt üleriideid. Naine käis dušši all ja puges siis põhku, kus ta vähkrevalt und otsis.

Miks ma magada ei saa? Kas mind tõesti huvitab, mida Marko minust arvab? Miks peaks? Mis tal täna üldse hakkas? Ma ei teinud ju midagi. No tuju läks tal alles siis ära, kui ilmnes, et ta ei saa mind koju saata ja ma Keithiga rääkisin. Noh, mis ma valesti tegin? Oot, oot.. Kui ma Keithiga rääkisin. Kas ta tõesti saab tema peale armukade olla? Ta on ju vaid töökaaslane. See ei ole üldse tema moodigi. Oeh, vahest oli ta lihtsalt väsinud. See oleks kõige loogilisem seletus.

Nende mõtetega piirdus ta ärkvelolek ja ta uinus väherdes.

Järgmisel hommikul ärkas Sandra kella kaheksa paiku. Ta lükkas mõned asjad kokku, et elamine nii segamini välja ei näeks, ja suundus kööki. Ta valmistas kohvi ja võileibu. Poolenisti süües ja riideid vahetades otsis ta oma tähtsad kaustad üles ning pani need käekoti kõrvale. Naine asetas tühjaks saanud kohvitassi ja võileivataldriku kraanikaussi ning jooksis välisriideid selga panema. Lükates jalga beežid kingad, mis passisid kokku ta valge pluusi ja seelikuga, võttis ta nagist jalanõudega sama tooni pintsaku ja minekuvalmis ta oligi. Käekott ja kaustad näpu otsas asus ta töökoha poole teele.

Pärale jõudes tervitas ta töökaaslasi ja istus oma laua taha.

„Kohvi?” pöördus Marko Sandra poole.

„Ei aitähh, ma juba kodus jõin.”

„Ma teen siis endale, aga sina istu niikaua Keithi juurde, arutame eile saadud teadmised läbi.”

„Olgu,” tõi naine kuuldavale vastuse ja võttis eilse juhtumi dokumendid kaustade vahelt välja.

„Niisiis, mida me teame?” alustas Marko, kui oli kohviga tagasi tulnud.

„Me teame, et mõrv toimus 11.06.09 kell 23.00 Henry Morini fotoateljees. Peamiseks kahtlusaluseks on ta ise, kuna majahoidja olevat näinud Morinit ohvriga vahekorras. Ekspertiisist peaks igakell vastused ka saabuma, kas Mary-Lee Parkerit vägistati enne tapmist.”

Marko jätkas: „Aga veel teame me, et naine oli abielus ja ühe lapse ema. Teame ka, et ateljeemajas tunnevad teda kõik, seega oli ta mehe pikaajaline armuke. Samuti ei olnud mees päris terve, sest vahetas oma armukese pesu ära peale ta laiba rüvetamist.”

„Marko, vaata korraks sinna!” sõnas Sandra ja viipas näpuga kaugusesse, kus olid vaid mõned tähtsate dokumentide riiulid.

Kõnetatu keeras pead, mille ajal naine mehe kohvi rüüpas ja süütu näo ette manas, kuid mees sai aru, et teda oli tõmmatud ning sõnas: „Tahad kallan juurde?”

„Ei pole vaja, sellest piisab,” lõõpis naine vastu.

„Aga tulles tagasi juhtumi juurde, siis on meil vaid kaks küsimust, millele vastust on vaja,” jätkas nüüd Keith, „Miks ta seda kõike tegi ja kust me küsitlemist alustame?”

„Esimesele küsimusele ma vastust ei tea, kuid teisele küll. Me alustame Mary-Lee abikaasast, Christian Parkerist,” teatas Marko.

„Täpselt minu mõte!” nõustus Sandra paarilisega, „Keith, mine sina ateljeesse ja vaata, äkki saad sealsed töötajad jutule. Ehk oskab mõni midagi tarka ka rääkida. Veel kiika sündmuspaika, vahest on seal midagi uut. Võib-olla on Morini mõrvapaigas käinud.”

„Teen seda.”

„Tänud. Aga Marko, lähme nüüd!”

Uurijad kiirustasid autosse ning istusid sisse. Tõmmanud turvavööd peale meenus Sandrale, et polnud härra Parkeri aadressi välja otsinud.

„Marko, kas sa tead üldse, kus Christian Parker elab?”

„Jah, ma uurisin selle eile öösel kodus välja.”

„Magasid ka üldse?” oli naine üllatunud.

„Vähe, kuid veidi ikka. Aga lähme nüüd.”

„Jah, sõida!”

Mees täitis käsku ning käivitas auto. Sõites parajal tempol mööda kiirteed, jõudsid nad peagi ohvri abikaasa maja ette. Nad astusid autost välja, ohkasid sügavalt ning lasid kella. Uksele ilmus räsitud välimusega umbes kolmekümne viie aastane, tumedate poolpikkade salkus juustega meesterahvas.

„Härra Parker, meil on väga kahju.”

„Tulge edasi,” kutsus mees lahkelt.

„Rääkige, kas te tundsite Henry Morinit,” alustas Marko küsitlemist.

„Jah, ta oli keskkoolis mu klassivend ja Mary käis modellitööd tema juures tegemas,” rääkis mees vaikselt, ise olles närvi minemise äärel.

„Kas teie naisel oli imelikke hobisid või huvisid?” jätkas Sandra.

„Te mõtlete, et kas talle meeldis, kui teda kinni seotakse?”

„Jah.”

„Tõsi, ükskord ta palus mul seda teha, kuid talle ei tundunud see meeldivat.”

„Ja viimane küsimus,” võttis Marko sõnajärjekorra üle, „Kas te teate, kus Morini praegu olla võib?”

„Kindel ma olla ei saa, aga aiman küll.”

Pëlqen! 34