_____________________________________________
#24

#25

Ma ei suuda seda uskuda. Nad on tõesti sarnased, kuigi neil on kaks-kolm aastat vanusevahet. Miks Coco mulle ei rääkinud? Kõlas koputus uksele. Panin arvuti kaane kinni ja läksin uksele vastu. Seal seisis Taylor, käes minu asjad. Ta ulatas need mulle ja lahkus. Panin ukse kinni ja läksin tagasi tüdruku arvuti juurde. Tõstsin kaane uuesti ja käivitasin samal ajal ka oma arvuti.

Kui minu arvuti taga oli, siis saatsin selle pildi enda arvutisse. Ma pean tõe teada saama. Olin veel natukene aega arvutis, siis jõudsid ka teised koju. Saatsin Marcile kähku sõnumi.

Palun tule vii mind “Blue Dancer“ite majast ära. Ma ei suuda siin enam olla. Mõtle midagi välja, kuidas mind siit minema saata. PALUN SIND! /Bella/

Ma loodan, et ta saab mind siit ära viia.

Coco toa uks läks lahti ja sisse astus tüdruk ise. „Taylor ütles, et sa oled siin. Kuidas sul on?“ küsis ta minu käest. „Parem,“ sõnasin talle vastuseks. „BELLA!“ hõikas keegi mind. Läksin alla. Seal oli Marc. Õnneks.„Bella, võta oma asjad ja tule minuga kaasa,“ ütles onu. Noogutasin ja läksin asju otsima. Võtsin Coco toast oma arvuti, telefoni, kirja ning riided, mis mul eile siia jäid.

„Valmis,“ vastasin ja panin jalanõud jalga. „Miks ta peab ära minema?“ küsis Nick. „Kuna Bella ei tohiks siin ööbida. Te teate ju laagri reegleid. Teise tiimi liikmed ei tohi olla teiste majas ja veel vähem ööbida,“ rääkis onu. „Aga ta on siiani ju olnud ja sa pole midagi teinud,“ üritas Nick ennast õigustada. „Kuna Bellal oli raske ja ta vajas venda, aga tema grupp vajab teda. Ta peab nendega tegelema,“ lausus Marc ja tegi välisukse lahti. „Lähme,“ pöördus mees minu poole. Noogutasin ja astusin uksest välja.

„Tänan,“ sõnasin, kui olime majast kaugemal. „Pole tänuväärt, aga miks ma seda tegema pidin?“ päris ta minu käest. „Lähme sinu juurde ja ma räägin sulle,“ tegin ettepaneku. Marc noogutas ja me läksime tema tuppa.

Rääkisin talle loo ära ja näitasin pilti. „Su oletused on õiged,“ sõnas ta. Nad ongi vennad? Miks Coco mulle midagi ei rääkinud. Kas keegi veel teab? „Sa teadsid ka?“ küsisin tema käest. „Sain alles nüüd teada. Tänu perekonnanimedele. Sa peaksid nendega rääkima,“ ütles onu. „Mitte praegu. Ma olen Coco peale pahane,“ sõnasin ja vaatasin kella, „ma peaks minema. Kell on juba palju.“ Marc noogutas ja ma võtsin oma asjad ning liikusin oma maja poole.

„Bella!“ hüüti kohe, kui ma maja uksest sisse sain. „Mina see olen,“ sõnasin ja liikusin elutoa poole. Panin asjad käest ja mind kallistati. „Kuidas sul on?“ küsis Elle. „Parem. Mul on tunne nagu ma poleks haige olnud,“ vastasin. „Miks sa meile ei rääkinud, et sa räägid?“ küsis Vicky. Istusin diivanile. „Nagu ma juba varem ütlesin, siis tahtsin teile üllatust teha. Aga see mul ei õnnestunud,“ laususin ning naeratasin. „See on ime, et sa räägid,“ lausus Luc. Noogutasin. „Jah, kuigi hääl ei tulnud just kõige paremal viisil tagasi,“ sõnasin ja langetasin pea. „Meil on kahju. Nick rääkis meile,“ ütles Chanelle ja kallistas mind. Kallistasin vastu. „Me peaks magama minema. Homme on tund,“ laususin ning võtsin oma asjad ja liikusin koos teistega teisele korrusele. Vahetasin riided ära ja läksin magama.

Hommikul ärkasin äratuskella peale. Tõusin voodist ja läksin pesema. Pesin ennast puhtaks, kuivatasin ja läksin kapi juurde. Võtsin sealt mugavad riided ja panin selga.

Juuksed panin hobusesabasse ja läksin alla. „Hei!“ hüüdsin inimestele, kes hakkasid välja minema. „Me lähme sööma. Tuled ka?“ küsis Carmen. Noogutasin.

Liikusime rääkides sööklasse. Võtsime toidud ja istusime oma lauda. „Hei, Bella!“ ütles tüdruku hääl mu selja taga. Keerasin ennast ümber ja nägin, et mu seljataga seisis Coco. Keerasin talle uuesti selja ja sõin oma toitu edasi. „Kas juhtus midagi?“ küsis ta. Ma ei kavatsenud vastata. „Miks sa minuga ei räägi?“ küsis ta ja oli segaduses. Tõusin püsti, et saaksin talle ilusti näkku vaadata. „Ja miks sina mulle ei öelnud?“ pärisin ülbelt Cocolt. Ta oli segaduses. „Millest sa räägid?“ ei saanud ta aru. Nüüdseks olid kõikide pilgud meil. Ma ei öelnud midagi. Võtsin laualt kandiku ja viisin ära.

Läksin saali, kus pidi varsti algama kaptenite tund. Istusin toolile ja jäin ootama tunni algust, milleni oli veel pool tundi. Mõne aja pärast tulid ka teised kaptenid saali, koos mu onuga. „Me peame täna tundi natukene kauem tegema, sest meil polnud üks päev tundi,“ lausus onu. Tundsin ennast süüdi. „Võtke paaridesse!“ käskis onu. Ma pean Tayloriga tantsima.

Hingasin sügavalt sisse ja välja ning valmistusin tantsima poisiga. „Kuidas sul on?“ küsis poiss, kui minu juures oli. „Parem,“ sõnasin. „Oled ikka haige?“ päris ta edasi. „Miks sa hoolid?“ küsisin tema käest. „Jutt jätta ja tantsima!“ hüüdis Marc meile. „Pärast tundi räägime,“ lausus poiss ja võttis mu kätest kinni.

Mul tuli mälestus, kui mina ja Mike valssi tantsima õppisime. Hakkasin kiiremini hingama. „On kõik korras?“ küsis poiss, kui mu käitumist märkas. Noogutasin ja jätkasime tantsimisega.

Mõne tunni pärast lõppes tund. Ma sain hakkama. Ma tantsisin jälle poisiga ja paaris. Ma sain hakkama. Olin õnnelik enda üle. Naeratasin. „Kas me saame rääkida?“ küsis Taylor minu käest. Noogutasin. Ta võttis oma asjad ja läks saalist välja. Läksin tema järgi.

Ta viis mu järve äärde. Seal paljud teised noored ujusid, päevitasid, tantsisid, mängisid palli või lihtsalt rääkisid üksteisega juttu. „Siin liiga palju inimesi. Lähme äkki meie majja? Seal ei peaks kedagi olema,“ lausus poiss. „Muidugi,“ vastasin ja liikusime “Blue Dancer“ite maja poole.

Jõudsime hoone juurde ja sisenesime. Taylor juhatas mind oma tuppa. Meie vahel oli vaikus, aga ma peatasin selle. „Millest sa rääkida tahtsid?“

_____________________________________________

PALUN LIITUGE KA KLUBIGA: http://www.rate.ee/clubs/126140

Ja kommenteerige ning liituge klubiga, sest siis mul lihtsam teatada. PALUN! Ja kellel olen sõbralistis, siis andke sellest teada. PALUN!

ÜKS KÜSIMUS KA! KES VAATAB SÕBRA UUDUSTEST, KAS MA OLEN UUE OSA LISANUD?

/Johanna/

Pëlqen! 55