_________________________________________________________

#34

Peatasin järsult auto. „Miks ma seda tegin?“ küsisin endalt.

Astusin autost välja ning toetasin ennast auto vastu. Tundsin, kuidas mu põsed järjest märjemaks muutuvad ning silmanägemine hägusaks. Pigistasin silmalaud korraks kinni ja avasin need kohe. „Annabella?“ kostus ligidalt tuttav hääl. „Siin,“ vastasin vaikselt.

„Bella?“ oli hääl juba väga ligidal, et sain hääleomaniku ära tuvastada. „Taylor?“ tegin natukene kõvemat häält. „Siin sa oled,“ ütles poiss ning varsti olin poisi käte vahel. Keerasin oma käed ümber poisi õlgade ning hoidsin teda tugevasti. „On sinuga kõik korras?“ esitas poiss mulle küsimuse. Noogutasin tema õla vastas. „Lähme tagasi majja. Kõik on sinu pärast mures.“ „Ma ei taha tagasi minna. Nad hakkavad mulle küsimusi esitama ja ma ei taha seda,“ pomisen vaikselt, ent ta kuulis seda. „Ma luban, et ma viin su otse enda tuppa. Siis saad sa magada.“

Olin sellega nõus. „Mine istu autosse,“ sosistas Tay mulle kõrva. „Kelle auto see üldse on?“ pärisin poisist lahti lastes. „Minu.“ Naeratasin ning läksin teisele poole autot. Istusin masinasse ja Taylor käivitas selle kohe, kui olin ukse kinni tõmmanud.

Poiss parkis oma auto ära ning ootas, kuni ma autost väljas olin, et saaks autouksed lukustada.

Kõndisin poisi juurde ning keerasin oma käed ümber poisi kõhu. Tundsin, kuidas tema käsi minu ümber kaardus ning mind tugevalt enda vastu tõmbas. „Ma leidsin ta,“ ütles poiss. Vaatasin ülesse ja nägin, et ta rääkis telefoniga. „Jah, me tuleme meie majja, aga me lähme otse minu tuppa, sest Bella tahab rahu.“ Tekkis väike vaikus, kuni poiss kõne ära pani.

Varsti olime Taylori maja juures ning majja sisse astudes olid kõik juba seal. „Bella, me olime mures,“ ütles Nick esimesena. Ma ei vastanud midagi vaid läksin trepist ülesse ja Taylori tuppa.

Viskasin enda üleriided poisi toolile ning läksin akna juurde.

Mõne minuti pärast oli kuulda ukseavamist ja sulgemist. „On kõik korras?“ kostus tüdrukuhääl minu taga. „Ma ei tea. Miski pole korras,“ lausun ennast ümber pöörates. „Räägid?“ päris Coco. „Ma arvan, et olen uuesti armunud.“ „Taylorisse? See on ju hea.“ „Ei, Coco, see pole hea. Me oleme erinevate tiimide kaptenid,“ ütlesin tüdrukule. „Las see laager olla. Pärast laagrit saate ju koos olla.“ „Kuidas sa aru ei saa? Ma ei tule elama sinna, kus Nick, Tay ja sina elate. Ma jään elama oma tädi juurde,“ ütlesin tüdrukule ning pisarakanalid pääsesid valla. „Aga, Bella …“ hakkas Coco lausuma, kui ma teda katkestasin. „Lõpeta Coco. Ma ei taha enam sellel teemal rääkida,“ laususin vaikselt.

„Coco?“ kuulsin Tay häält sõnamas tüdruku nime, „Mida sina siin teed?“ „Ta on just lahkumas, eks Coco?“ pöördusin tüdruku poole. „Jah, ma olin just lahkumas,“ pomises neiu ning lahkus Taylori toast.

Kohe, kui Coco enda järelt ukse kinni tõmbas, lukustas Tay ukse ning tuli minu juurde. „On sinuga kõik korras?“ esitas poiss sama küsimuse, mis Coco. „Coco küsis ennem sama küsimuse ja mu vastus sellele on ka sama. Miski pole korras.“ „Usu mind, kõik saab korda,“ ütles poiss ning kallistas mind. Embasin teda kõvasti vastu.

Tundsin sama tunnet enda sees, mida tundsin siis, kui Mike’i kallistasin, ainult et nüüd oli see tunne tugevam. „Nüüd olen ma kindel,“ pomisesin endale. „Milles sa kindel oled?“ küsis Tay minu käest. „Sa kuulsid,“ see polnud küsimus, ent tundsin, kuidas Taylor noogutab. „Nüüd olen ma kindel, et minu ellu on tulnud minu jaoks väga kallis inimene. Sina,“ sõnasin poisile. „Seda on hea kuulda.“

„Tahad sa pesema minna või tahad kohe voodisse pugeda?“ küsis poiss peale pisikest vaikust. „Käiksin hea meelega pesemas ära,“ laususin poisist eemaldudes ning liikusin vannitoa poole. „Käterätikud on parempoolses kapis teisel riiulil,“ ütles Tay mulle veel ennem, kui ma ukse sulgesin ning lukustasin.

Pesin ennast ära ning panin enda pesu tagasi selga. Haarasin kapi pealt oma pluusi ning hakkasin seda selga panema, kui uksele kõlav koputus mind ehmatas ning pluus maha kukkus. „Saad sa varsti ära? Marc on siin ning ta tahab meie kõigiga rääkida,“ kostus teisel pool ust Taylori hääl. „Ma kohe saan,“ vastasin ning võtsin oma pluusi maast ülesse. See oli märjaks saanud. Mida ma nüüd teen?

Mul ei jäänud muud üle, kui rätik keha keerata ja vannitoast lahkuda. Kui avasin vannitoa ukse, seisis minu ees Taylor ning ta vaatas mind.

„Kas sa saaksid mulle särki laenata, sest kui sa koputasid, siis kukkus pluus mu käest veeloiku,“ ütlesin poisile, kes läks kohe oma kapi juurde ning tõi mulle sealt pluusi. „See peaks sulle minema.“ „Siis on hea,“ vastasin ja läksin tagasi vannituppa, et pluus selga tõmmata.

Taylori pluus oli mulle lühikese kleidi eest, jalga panin ka oma püksid. Jätsin käterätiku ja märja pluusi sinna kuivama ning ülejäänud riided viisin poisi tuppa toolile, kus ka mu üleriided olid. „Mina olen valmis,“ ütlesin poisile. „Lähme siis.“

Lahkusime Tay toast ning läksime elutuppa, kus Marc ja teised olid. „Vicky, Chanelle ja Michel läksid ära oma majadesse ennem,“ sosistas Taylor mulle poolel teel. Noogutasin vastuseks.

Taylor istus diivanile, kus oli ainuke vaba koht. Ja kuhu mina siis istun? Poiss oleks nagu mu mõtteid lugenud ja tõmbas mind enda sülle istuma. Vaatasin talle imestunult otsa. „Sul pole kuskil istuda ja vaevalt, et sa Nicki sülle istud või maha ja ma usun, et sa ei jõua seista ka,“ sosistas Tay mulle kõrva, et teised ei kuuleks. Noogutasin jällegi vastuseks ning sättisin ennast mugavamalt istuma.

Taylor pani oma käed ümber mu piha ning ma vaatasin talle otsa. Nägin, et tema pilk on mujal. Vaatasin ka sinna kuhu tema ning nägin, et ta vaatas mu käsi, kus olid haavad. Keerasin käed teistpidi, et ta neid enam vaatama ei peaks. Asetasin pea poisi õlale ning jäin onu juttu kuulama.

_______________________________________________________________________

Pëlqen! 31