_______________________________________________________________________________
#37

Kõndisin venna järel tema soovitud paika, et rääkida. Poiss istus pingile, mida ma enne märganud polnud. „Ma leidsin midagi, mis kuulub sulle,“ lausus poiss ja ta otsis taskutest midagi. Olles leidnud otsitava asja, võttis ta selle välja ning pani minu kätte. See oli hõbedane käekett, millel oli minu jaoks oluline väärtus.

#38

„Kust sa selle said?“ küsisin samal ajal ketti uurides. „Surnukuuris taheti see sulle anda, aga kuna sa minestasid, siis nad ei saanud ja ma ütlesin, et olen sinuga väga tuttav ning siis anti see mulle. Ma pidin sulle selle andma, aga siis tuli midagi ette ning ma mõtlesin, et mõni teine päev annan sulle. Järgmine päev läksin haiglasse, aga öeldi, et sa olevat juba koju läinud ning ma läksin sinna, aga kedagi polnud. Seejärel kutsuti mind siia ja ma leidsin su, aga käevõru oli mul meelest läinud ja ma leidsin selle ennem ülesse,“ rääkis Mike.

„Sa ei tea just, mida sa tegid,“ ütlesin ning rõõmupisarad voolasid mööda põski alla. „Tegin ma midagi valesti?“ „Vastupidi, sa tegid midagi väga head. Sa täitsid mu soovi, mida ma langevalt tähelt soovisin. Sellel ketil on väga suur tähendus minu jaoks,“ seletasin, aga vend ei saanud aru. „Igakord, kui mu vanemad kuskil reisil käisid ja neile meeldis see linn või maa, siis nad ostsid ketile ripatseid. Kui emale meeldis midagi, siis lasi ta ripatsile graveerida oma tähe ja kui isale meeldis, siis lasi tema graveerida ripatsi taha oma tähe. Need maad või linnad, mis neile mõlemale meeldisid, neile on graveeritud nende mõlema tähed,“ seletasin poisile.

„Kuidas ma su soovi täitsin?“ „Ma soovisin, et mu vanemad oleksid minuga ning nüüd nad on. Aitäh sulle,“ laususin ning kallistasin Michelit väga. „Lähme tagasi teiste juurde ja teatame neile rõõmu uudistest,“ tegi vend ettepaneku. „Lähme, aga kas sa kinnitaksid selle mu randme külge?“ küsisin ning sirutasin randme, koos ketiga poisi ette.

Ta nägi mu haavu, aga ei öelnud midagi vaid kinnitas ehte mulle randme külge. Tõusime püsti ning hakkasime minema, kuid ma lükkasin poisi naljaga pikali ning jooksin kiiresti platsi poole. „Ma saan su kätte ja sa maksad selle eest!“ hõikas poiss mulle järgi ja oli kuulda, kuidas ka tema hakkas jooksma. „Sa ei saa mind kätte!“ karjusin talle vastu ning jooksin kiiremini laagriplatsi poole.

Kiirustasin otsejoones Taylori juurde, kes seisis ning mingite poistega juttu ajas. „Taylor!“ hõikasin teda ning ta pööras ennast ümber. „Aita mind!“ „Tule siia!“ karjus ta mulle vastu ja ajas käed laiali. Lisasin natukene kiirust ning varsti olingi poisi käte vahel. Keerasin oma käed talle ümber ning hoidsin temast kõvasti kinni. „Michel tahab mulle kätte maksta selle eest, et ma ta maha lükkasin,“ laususin kiiresti poisile, sest Mike lähenes meile. „Ma kaitsen sind,“ ütles poiss ning tugevdas oma haaret minu ümber.

„Taylor, lase ta lahti,“ sõnas vend hingeldades poisile. „Ei lase. Mul on päris mugav olla,“ ütles Tay naljatades. „Annabella Mace, küll sa oled tark. Lased kaitsta end poisil, kes sind armastab ja ei laseks sulle kunagi liiga teha,“ lausus vennas, kasutades mu täisnime. „Mina olen alati tark,“ naersin ma. „Küll sa veel saad mu käest. Ära loodagi, et sa sellest pääsenud oled,“ jutustas Mike ja läks oma grupi juurde.

„Lähme ka teiste juurde. Mul on teile kõigile midagi tähtsat öelda,“ laususin Tayle vaikselt. „Ja kas see on väga tähtis?“ küsis poiss ning vaatas mulle silma. „Vägagi tähtis.“ „Lähme siis,“ sõnas Taylor ning suunas peaga teiste poole.

Kõndisime teineteise embuses teiste juurde. „Vaata aga vaata, kes tulevad. Meie armsad turteltuvid!“hõikas Coco nii, et see meieni jõuaks. See lause tõi mulle naeratuse näole. „Me täname,“ ütlesin ning kõik hakkasid naerma, kaasaarvatud mina. „Ma vaatan, et mõni on väga õnnelik,“ lausus Nick. „Ja kui olengi? On see paha?“ küsisin vastu. „Kui sa Michkeliga rääkima läksid, siis sa ei olnud nii õnnelik,“ ütles ka Luc midagi sekka. „Minu soov läks täide. Ma soovisin, et mu vanemad minuga oleksid ning nüüd nad on,“ seletasin ja näitasin neile käeketti, „see kuulus mu vanematele. Siin on ripats iga maa ja linna kohta, mis neile meeldis.“

Coco, Vicky ja Chanelle’i näod lõid särama. „Nüüd on ka meie soov täitnud,“ ütlesid kõik korraga. Me hakkasime naerma. „Ja mida te siis soovisite?“ küsis meie juurde tulnud Michel. Vennas vaatas mulle otsa ning muigas. „Kuna me kõik ütlesime samal ajal, et me soov on täitunud, siis ma usun, et me soovisime, et sa õnnelik oled,“ rääkis Coco kõigi eest. Teised kaks tüdrukut noogutasid nõustumise märgiks. „Ma olen õnnelik. Hetkel ei saakski parem olla,“ ütlesin ning embasin Taylorit, kes mind vastu kallistas ning oma huuled mu pealaele surus.

„Saab ikka. Vahukommid, lõkkes tehtud vahukommid!“ hüüdis Nickolas ning läks lõkke juurde, kus paljud vahukomme sõid. „Tahad ka?“ küsis Taylor minult. „Võib ka,“ vastasin ning juba me kõndisimegi lõkke poole.

Taylor võttis istet lõkke ja vahukommide koti ligidal ning tõmbas mind enda sülle. Ta pani kaks vahukommi kahe pulga otsa ning pistis tulle.

Varsti said need valmis ja olles need lõkkest välja võtnud, ulatas ta ühe pulga mulle.

Ülejäänud õhtu möödus vahukomme süües, lugusid rääkides ning minul Taylori süles istudes.

„Nüüd kõik magama!“ kamandas Marc meid. Tõusin püsti ning hakkasin telgi suunas liikuma. Varsti tundsin kätt ümber oma piha ning toetasin pea poisi õlale.

„Kus ma magan?“ küsisin Taylorilt, kui me telki saime. „Sina magad minuga siin,“ vastas poiss ning näitas näpuga ühele asemele.

Eemaldasin enda jaki seljast ning pugesin teki alla. Varsti tuli ka Tay minu kõrvale ning võttis mult ümbert kinni.

Üsna pea olid ka teised telgis ning me uinusime.

Ärkasin ülesse, kuna tundsin midagi liikumas enda käe peal, mis oli teki alt väljas. Avasin silmad ning vaatasin oma kätt ja ma hakkasin kiljuma.

_______________________________________________________________________________

Pëlqen! 31