__________________________________________________________

#38

Ärkasin ülesse, kuna tundsin midagi liikumas enda käe peal, mis oli teki alt väljas. Avasin silmad ning vaatasin oma kätt ja ma hakkasin kiljuma.

#39

Äratasin oma kiljumisega kõik ülesse. „Mis juhtus?“ küsis Taylor ärevalt. „Mu käel on suur ämblik ja ma kardan neid,“ ütlesin ning näitasin teise käega ämbliku suunas. „On sind küll,“ ohkas Tay ning eemaldas putuka mu käelt.

Michel naeris kõvasti. „Sina tegid seda,“ laususin vihaselt. „Kättemaks on magus,“ sõnas poiss kavalalt. „Sa oled vastik. Sa tead, et ma kardan ämblikke.“

Tõusin nii palju püsti, kui võimalik oli, panin jalanõud jalga ja lahkusin telgist. Kõndisin lõkkeplatsist eemale, sinna, kus me ennem tähti vaatasime.

Istusin pingile ning vaatasin taevast. Väljas oli veel pime ja taevas särasid tähed ning kuu.

„Ta mõtles seda naljaga, sa ju tead seda,“ lausus Taylor ning tuli ja istus minu kõrvale. Naeratasin ning panin pea poisi õlale. „Ma tean seda.“

Poiss pani teki, koos oma käega ümber mulle ümber. Toetasin pea Tay õlale ning sulgesin silmad. Mõne minuti pärast suikusin ma juba unne.

„Bella, lähme telki,“ ütles Taylor. Mõmisesin midagi vastu ning tundsin, kuidas poiss mind püsti tõmbas ja sülle võttis. Keerasin käed ta kaela taha ning Tay hakkas arvatavasti telgi poole liikuma.

Kui olime telgini jõudnud, pani poiss mu jalgele ning ma sisenesin telki ja liikusin kohe meie aseme poole. Kohe, kui ma pikali sain ning pea patja puutus, ma magasin.

„Äratus!“ karjus keegi ning ma avasin vaevaliselt silmad. Vaatasin sinna poole, kust hääl tuli ning Marc oli oma pea telgi uksest sisse pistnud. „Tore, et üks üleval on. Kas ärataksid ka teised ülesse?“ küsis onu minu käest. „Ma äratan ka nemad ülesse,“ vastasin mehele samal ajal haigutades.

Marc lahkus ning ma tõusin istuli. „Ülesse,“ ütlesin unisena ja keegi ei liigutanud ennast. „Ülesse!“ tegin natukene kõvemat häält. „Taylor,“ ütlesin ning raputasin magavat poissi enda kõrval. Ta ei reageerinud.

Läksin telgist välja ning istusin lõkkeplatsi juurde. „Kas teised on üleval?“ küsis Marc ning võttis istet minu kõrval. „Nad on nii sügavas unes, et nad ei ärka.“ „Siis peame neile vesist äratust tegema,“ ütles onu ning tõusis püsti. „Mulle see mõte meeldib!“ laususin ning kiirustasin mehele järele.

„Sa kavatsed pangetäie vett meie telki visata?“ pärisin, kui nägin, et Marc kõnnib meie telgi poole. „Ega mul siin veepüstoleid pole,“ vastas mees ning juba ta viskaski pangetäie vett telki sisse ja kohe oli kuulda tüdrukute kiljatusi ning poiste sõimusõnu. „Järgmine kord ärgake kohe ülesse,“ lausus onu rangelt ning lahkus.

„Hommik,“ ütlesin Taylorile, kes telgist läbimärjana välja tuli. Hakkasin itsitama. „Sa oled ikka päris palju veega pihta saanud.“ „Ära naera,“ vastas poiss pahurana ning läks minust mööda. „Hommik,“ ütlesin ka teistele, kes välja tulid. Nad vastasin sama pahuralt nagu Taylor. Läksin telki ja hakkasin sealt järjest märgi asju välja kuivama tooma. Põhiliselt olid märjad madratsid, tekid ja padjad, mõni riideese ka. Viisin kõik märjad esemed välja kuivama ning läksin telki seestpoolt kuivatama. Kui kõik korras ja kuiv, võtsin suuna lõkkeplatsi juurde, kus ka teised olid kogunenud.

Istusin Taylori kõrvale, kes oli ikka veel märg. „Sul on täna paha tuju?“ küsisin poisilt, kui ta minust välja ei teinud. „Minul pole midagi viga.“ „On ju. Sul on paha tuju,“ laususin ning võtsin Tay käest kinni, aga ta tõmbas selle kohe ära.

Tõusin püsti ning liikusin teiste juurde. „Kas te teate, mis Tayloril viga on? Ta on kuidagi pahur.“ „Ta pole ainus,“ sõnas Nick ning läks eemale. Coco, Vicky ja Chanelle vaatasid mulle kurvalt otsa ning lahkusid samuti. „Mis kõigil viga on?“ pärisin Michelilt, kes oli ainukesena minu juurde jäänud. „Chanelle leidis su kotist rohud ning nad uurisid neid ja said teada, mis sul viga on. Muidugi nad küsisid ka minu käest ning nad teavad su haigusest,“ rääkis vend. „Nad teavad ja sa rääkisid?“ küsisin igaks juhuks üle ning tundsin, kuidas silmad märjaks läksid. Mike noogutas.

„Nad teavad! Nad ei tohi teada!“ ütlesin endast välja minnes. „Bella, sa pead rahunema. Ära mine närvi, see ei tee sulle head,“ üritas poiss mind rahustada. „Kuidas saaksin ma rahuneda, kui nad said teada? See pidi saladus olema,“ sisistasin ning tormasin Micheli juurest minema. „Bella!“ hõikas vend ja haaras mu õlgadest, keerates mind näoga enda poole. „Rahune!“ ütles ta kurjalt. „Lase mind lahti!“ karjusin ning peksin rusikatega vastu poisi rinda.

Mike võttis mu randmetest kinni ning keeras mind jälle ümber, aga seekord tõmbas ta mu seljaga enda vastu ning hoidis mind tugevalt. „Lase. Mind. Lahti.“ Rõhutasin iga sõna ja rabelesin tema käte vahel. „Mitte enne, kui oled rahunenud.“

„Mis siin toimub?“ küsis meie juurde tulnud Luc. „Bella läks endast välja ning ma üritan teda maha rahustada,“ seletas vennas ning mina proovisin ikka ennast lahti rabeleda. „Kas sa võtaksid ta jalgadest? Viime ta mäejalamile.“

Luc võttis mu jalgadest kinni ning nad hakkasid mind kahekesi mäejalamile vedama. Siplesin ja rabelesin nagu hull, aga ma ei saanud ennast vabaks.

Kui me viimaks kohal olime, panid poisid mu pingile istuma. „Enne sa siit minema ei saa, kui oled rahunenud,“ kurjustas Michel minuga ja seisis minu ees. „Mind ei huvita sinu käsud. Ma olen kuusteist ja oskan enda eest ise hoolitseda.“

„Bella, kas me saaksime rääkida?“ küsis Vicky Mike’i selja taga. Ma ei vastanud midagi. „Ma jätan teid omavahele, aga ma olen ligidal, kui midagi vajate,“ vastas vend ning läks ära ja Luc koos temaga.

„Miks sa meile ei rääkinud?“ tegi Chanelle oma suu lahti. „Miks ma oleksin pidanud teile sellest rääkima?“ „Sest me oleme su sõbrannad ning me oleme mures sinu pärast,“ ütles Coco. „Just sellepärast ma ei tahtnudki, et te teaksite, sest siis oleksite koguaeg minu pärast mures ning te ei suudaks võistlusele keskenduda! Kui te oleksite varem teada saanud, siis oleksite mu kohe koju saatnud!“ purskasin kõik endast välja. „Muidugi oleksime su siit ära saatnud, aga mitte koju vaid haiglasse,“ lausus nüüd Vicky. „Minuga on kõik korras. See, et ma üks hommik tunnid äärepealt minestanud oleksin, see ei tähenda, et minuga on lood halvasti. Ma lihtsalt unustasin rohtu võtta.“ „See oli üks kord, aga kuidas saad sa kindel olla, et seda enam ei juhtu?“ päris Elle. „Sest ma võtan rohtu ning senikaua, kui ma tablette võtan, on minuga kõik korras,“ ütlesin ning tõusin pingilt püsti ja läksin mäejalami servale. „Kui me siit homme hommikul lahkume, siis sina lähed koju ja me räägime Saraga, et ta su haiglasse viiks,“ teatas Vic rangelt. „Ma ei lähe siit ära. Ma olen siin lõpuni,“ laususin teravalt. „Sa ei võta meid kuulda? Tahad ära surra?“ küsis Coco. „Ma ei sure ära ja ma ei võta teid kuulda. Ma olen siin lõpuni ning te näete, et me võidame ja minuga on kõik korras.“ „Sa ei pruugi meid kuulda võtta, aga äkki kuulad sa Taylorit ja Nickolast. Me kutsume nad igatahes siia,“ ütles Chanelle.

Vaatasin selja taha ning nad kolmekesi lahkusid. „Kui te olete nii kindlad, et ma suren, siis parem tapan ennast kohe!“ hõikasin neile järgi.

Toetasin ennast piirde peale ning kallutasin ette. „Surm on silmapilkne,“ pomisesin endamisi.

„Bella! Ära tee seda!“ hõikas Nickolas mulle. „Kui te kõik arvate, et ma suren, siis miks ma ennast kohe tappa ei või? Oleksminul vähem kannatamist,“ viimase lause ütlesin vaiksemalt. „Sest me ei taha sind kaotada, mina ei taha sind kaotada,“ vastas Taylor. Hakkasin vaikselt juba nutma. „Te olete tüdrukutega nõus, et ma peaksin laagrist ära minema?“ esitasin poistele küsimuse. „Oleme,“ vastas Nick.

Pöörasin ennast näoga nende poole ja laususin: „Andke siis mulle andeks, aga ma ei täida teie soovi.“

Jooksin neist mööda ning lõkkeplatsi suunas, kus Marc oli. Peatusin tema juures. „Ma lähen metsa rahunema ning mitte keegi ei tohi mulle järgneda. Mitte keegi!“ andsin onule korralduse ning jooksin juba metsa suunas.

__________________________________________________________
Hei-hei. Mina jälle tegutsen.
Põhjus, miks ma pole uut osa lisanud, on kool. Ja nüüd ma TÕESTI ei osks öelda, kuna uus osa tuleb, sest mul on 1) palju õppida (9.klass ikkagi); 2) ma õpin juba eksamiteks; 3) vahel olen ma lihtsalt nii väsinud, et ei jõua kirjutada.

//J//

Pëlqen! 34